Eestis.Õhk -17 C0 Hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, miks üldse tagasi tulin. Võib-olla sain aru, et kolm kuud ei ole pikk aeg. Võib-olla sain aru, et kolm kuud on üks ebaõnnestumine, kui tuled samal ajal, mil suured talvefanaatikud huilgavad: “Vau, ilus päev! Tule, kaevame autod lumehangest välja!”Järgmine kord teen neli. Kuud. Tagasi siis, kui…
Hanoi — aklimatiseerumiskapsel enne tagasitulekut Kuu tagasi olin tõsimeeli veendunud, et +30 kraadi ja 90% niiskust Phu Quocil on kliimagenotsiid.Seisan Hanoi 23 kraadises „külmas“, tõmban õlad üles ja võbistan huul. Nagu oleks eksinud Lapimaale. Kolm kuud Aasiat ja termostaat on paigast ära. Isegi see +23 tundub juba ettevalmistusena millekski veel külmemaks. Kõik on suhteline, eriti…
Phu Quoc. Piltpostkaart, mida ei taha ära saata Kui mandri – Vietnam on lakkamatus liikumises olev mootorratas, siis Phu Quocis jäetakse ratas randa seisma. Ega kolmekümne kilomeetri pikkusel saarel – mis umbes poole väiksem kui Hiiuma, kuhugi väga minna pole. Ring saab täis enne, kui suu kordagi kuivaks jõuab minna. Saar, mida turismibrošüürid hellitavalt „Pärlisaareks“…
Üks nimi, miljonid rollerid Saigon, vabandust Hồ Chí Minh – keegi parandab nüüd niikuinii paari minuti jooksul, ei olnud sihtkoht, vaid vahepeatus. Kuna edasine jätkulend Phú Quốci saarele läks siit, tundus mõistlik mitte kohe järgmisele lennukile hüpata, vaid teha mõnepäevane kõrvalepõige. Sama lennujaam, sama suund – lihtsalt lisatud võimalus vaadata linna, mis niikuinii jäi tee…
Õhus – 1345 km vabadust Vietnami lennumaastikul on kaks lennufirmat – “rahvuslik uhkus” vs “odav uhkus”. VietJet, ehk “odav” mis on nagu Ryanairi rituaalne kannatus, aga veel kollasem ja Vietnam Airlines, mis on riiklik uhkus, kus isegi economy klassis saab šampanjat, kui küsida oskad. Valisin “rahvuslikuse”. Sest pärast kuu aega kestvat kontrolli Hiina moodi, tahtsin…
Tõdemus, kus vabad valikud on illusioon. Viimane Hiina sihtpunk Guangzhou oli justkui ette kirjutatud. Nagu auto kojamehe vahele pistetud trahvikviitung, mitte et ma seda otseselt tahtsin, aga keegi kuskil leidis, et Sanya ja Vietnami vahele peab jääma piir. Mitte geograafiline, vaid logistiline. Selline, mida suudaks ületada kas ime või mõni mõistliku hinnaga otselend. Laual oli…
Väike ärevus: kas nad ikka teavad, et nad ka ise viisavabad on? Seisan värava juures ja vaatan China Southerni lennukit – nagu inimene, kes on eksamiks õppinud, aga pole kindel, kas eksam üldse toimub. Paberite järgi on viisavabadusega kõik korras. Google ütleb „yes“. Uudised ütlevad „yes“. Aga kas see info on neil ikka õiges Exceli…
See on minu esimene katsetus kirjanduslikus vormis pressida siia üks reisiblogi – kui just mitte arvestada 30+ aasta taguseid koolilõpu kirjandusvõistlusi mis tänaseks on mälust sama hästi kadunud kui matemaatika võrrandid, keemia valemid ja see tüdruk, kes istus mu kõrval geograafiatunnis. Tõenäoliselt kirjutasin siis midagi sügavmõttelist nagu “Kevadine udu” või midagi sama ähmast. See lugu…