See on minu esimene katsetus kirjanduslikus vormis pressida siia üks reisiblogi  – kui just mitte arvestada 30+ aasta taguseid koolilõpu kirjandusvõistlusi mis tänaseks on mälust sama hästi kadunud kui matemaatika võrrandid, keemia valemid ja see tüdruk, kes istus mu kõrval geograafiatunnis. Tõenäoliselt kirjutasin siis midagi sügavmõttelist nagu “Kevadine udu” või midagi sama ähmast.

See lugu ei ole üksik postitus, vaid teekond, mis koosneb mitmetest peatükkidest – nagu “Sõrmuste isand”, ainult siin on rohkem sihtkohti, vähem orke ja sõrmuse asemel on pardakaardid.
Püüan kokku võtta oma kolmekuulist Aasia elamust 2025–2026.aasta talvel, enne kui kõik detailid mälust ja päikesest pleekima hakkavad.

Plaan nägi paberil välja umbes selline: Tallinn – Istanbul – Hongkong– Hainan – Guangzhou – Nha Trang – Ho Chi Minh – Phu Quoc Island – Hanoi – Istanbul – Tallinn

Kaardil paistab see nagu mingi hullumeelse putukateadlase kogumisretk – ainult et mina kogun mälestusi, mitte tiibu.

Iga pikem reis algab ammu enne seda, kui lennuk õhku tõuseb. See algab kuskil peas – hetkel, kui mõte tundub korraga nii geniaalne kui finantsiliselt kahtlane. Hea, sest tahaks minna, halb – sest pangakonto ei jaga alati su entusiasmi.

3 kuud Aasiat, miks üldse, miks talvel, miks nii kauaks?

Ausalt – kui juba lennata teisele poole maakera, ajada keha segadusse ajavöönditega ja veenda aju, et talv ei ole paratamatus, siis tundus kuidagi narr teha seda ainult paariks nädalaks. See oleks olnud nagu minna restorani, tellida eelroog ja lahkuda enne pearooga.

Aasta tagasi – sutsakas Malaisias ja Indoneesias. Kaks kuud. Planeerides tundus see täiesti arutu – kaks kuud! Kes veedab kaks kuud kuskil? Pagulased? Uurijad? Või need, kes lihtsalt unustasid tagasi tulla? Aga kui aeg täis sai ja pead tagasi pöörduma külma, põhjapooluse halli, niiskesse ja pimedasse reaalsusse, selgus ebamugav fakt: ma ei tahtnud enam üldse tagasi. Seega tegin loogilise, enda jaoks täiesti mõistliku ja absoluutselt mitte impulsiivse otsuse. Kui juba, siis juba. Natuke rohkem lende, natuke rohkem päikest ja oluliselt vähem talvejopesid. Nii saigi kahest kuust kolm. Sest kui elu juba küsib, kas oled kindel, siis vahel on targem vastata: jah, olen ja vaadata mis edasi saab ning võib olla on targem mitte kiirustada tagasi sinna, kust just vaevu ära said.

Kuidas ma peaaegu kandideerisin Hiina riigiteenistusse

Mõte Hiinat piiluma minna ei tulnud eile, see kummitas mind juba mõned aastad. Tegelikkus selgus kiiresti – Hiina viisa tegemine on keerulisem kui raketiga orbiidile lennata. Saatkonna külastus, näpujälgede andmine, 4 klassi koolilõpu album, vanaema ja vanaisa fotod ja veel hunnik teab – mis – asju.

Põhimõtteliselt sain aru, et tahan reisida, mitte kaitseministeeriumi tööle minna ja nii tuli sellele plaanile pidur peale panna.
Ja siis… pööre.
Žüseepööre.
2024. Aasta algul otsustas Hiina RV teha väikese eksperimendi, lubades muuhulgas Eesti kodanikel teatud ajaperioodiks – kuni 31.dets 2025 viisavabalt riiki siseneda. Kõlas umbes nagu: “Mis siis halba ikka juhtuda saab.”

Hiina on suur. Väga suur. Loomulikult on seal ka reeglid igas nurgas veidi erinevad, nagu video mängus kus iga piirkond on erinev level, et miks peaks siis midagi lihtne olema.
Idee hakkas idanema: kuu aega Hiinat enne aasta lõppu, sest muidu on viisamäng läbi ja kaks kuud Vietnami koos aastavahetuse ja kõige muuga.
Resiplaan – lihtne või mitte?

Päikese kummardaja kriis

Kuna mul on päikese ja veega oma suhe, tähendab see reiside planeerimisel väga lihtsat algoritmi: avan Google’i Mapsi ning vaatan kus on rannad. Kõik muu on teisejärguline.
Aga Hiinas… hiinlased ei päevita. Nad kaitsevad end päikese eest nagu vampiirid. Päike on pigem vaenlane kui sõber. Seega tekkis loogiline küsimus: kas Hiinas on vähemalt mõni rand, kus peesitada?
Keerutades gloobust, avastasin Vietnami ja Filipiinide vahelt täpi. Saare, mis kuulub Hiinale.

Tegemist Hiina lõunapoolseima punktiga ja mis olulisem – kuurortsaarega. Päike, rand, palm – kõik see mida Hiinaga tavaliselt ei seostata.
Lendude planeerimine on lihtne, ei midagi keerulist – teoorias. Praktikas leida ühendus Tallinnast Hainani ja sealt Vietnami, on mõistatus stiilis – “Kuidas saada kohale kui kõik lennud lähevad mööda”. Sinna ja sealt edasi Vietnami  liikumine ei ole just klassikaline “kliki ja lenda” olukord. Pigem selline kus Google Maps, lennuportaalid ja loogika üksteisega tülli lähevad.
Esimeseks sihtkohaks sai Hongkong – koht, kust edasi liikumiseks ei pidanud loogikamängu mängima.

Nädal Hong Kongis

Hongkong, mitte põhi sihtkoht, pigem vahejaam kust kogu reis tasapisi kuju hakkab võtma. Kaardil tundus kõik loogiline, lennuplaanides isegi teostatav. Reaalsuses tähendas see järjekordset kohtumist ajavööndite ja kannatlikkusega. Kui lõpuks kohale jõuad, saad aru, nädal Hongkongis ei ole lihtsalt ajavahemik kalendris, see on rütmivahetus.

Lähtekoht Tallinna lennujaam, minek

Business Class

Äriklassi võlud ei alga mitte kuskil pilvede vahel šampanjaklaaside kõlinal, vaid märksa maisemalt – Tallinna lennujaama check-in’i järjekorras. Täpsemalt öeldes, selle puudumises. Kui tavareisijad moodustavad looduskauni, aeglaselt lookleva inimjõe sildi „Väljumised” all, siis Ärklassi inimene suunatakse viisakalt kõrvale. Punane vaip küll ei rullu, aga signaal on üheselt mõistetav – teie aeg on ilmselgelt kallim kui teiste oma.

Eraldi check-in, eraldi silt, eraldi järjekord. Kiirtee turvakontrolli. Hetk kus hakkad aimama, et see reis ei ole seekord sportlik vastupidavuskatse vaid pigem hästi korraldatud logistika projekt. Fast Track ei tähenda siin ainult kiiremat liikumist vaid ka psühholoogilist rahu. Ei mingit „kas see kott peab nüüd eraldi minema?” ei küünarnukke, ei paanikat. Kõik liigub. Mina ka.

Nii see algabki, veel enne lennukit, enne lounge’i, enne esimest söögialust. Business-klassi reis ei ole lihtsalt iste lennukis vaid järjestikune privileegide jada mis algab juba Tallinnas ja mille lõppu ei paista enne kui maandud mitmete tuhandete kilomeetri kaugusel hoopis teises maailmas.

Tallinna lennujaama lounge

Tallinna lennujaama lounge ei ole liiga suur ega ambitsioonikas, piisavalt rahulik, et kohv maitseks kohvina ja aeg liiguks aeglasemalt kui tablool vilkuvad väljumisajad. Maha istudes ja lastes mõttel kohale jõuda, et nüüd lähebki päriselt lahti, on see lounge just paras koht selliseks hetkeks. Siin ei ole veel ajavööndeid ega kliimavahetust. Siin on teadmine, et see on viimane vaikne peatus enne teekonna päris käima minekut.

Tallinn Istanbul – soojendus enne maratoni

Esimene lend viib Istanbuli. Selline vahemaa mis ei väsita, aga paneb juba vaimu õigesse rütmi. Turkish Airlinesi lennuk, tuttav logo sabal ja tunne, et see on alles algus, mitte eesmärk.

Kui lendamine muutub ajavööndiks

Business class Istanbulisse ei ole veel maraton, aga see on juba selge märk, et reis on alanud teistsuguse tempoga. Istmed on laiad, ruumi on nii palju, et küünarnukk ei pea kellegi omaga kompromisse tegema ja laud ei ole pelgalt koht joogitopsi jaoks vaid päriselt söögilaud. Toit saabub kandikul nagu restoranis, mitte lennukis. Väikesed kausid, soe leib, korralik eelroog ja vein klaasis – hetk, kus saad aru, et ajataju hakkab vaikselt nihkesse minema.

Kui juba lühikesel lennul süüakse nii, siis pikk eesootav lend ei tundu enam karistus vaid pigem… üks hea paus elust.
Istud, sööd, vaatad aknast välja ja mõtled – alles mõni tund tagasi olid Tallinna lounge’is. Nüüd aga juba teel Istanbuli ja järgmine kord kui kandik lauale pannakse oled kümne kilomeetri kõrgusel kuskil Euroopa ja Aasia vahel.
See on see üleminek kus reis muutub päriselt reisiks – mitte enam punktist A punkti B vaid ajas ja ruumis nihkumiseks.

Istanbul – koht kus Euroopa lõpeb ja Aasia algab

Istanbulis maandudes saad aru, et oled jõudnud kohta kus Euroopa hakkab vaikselt lõppema ja Aasia endast märku andma. Sõna otseses mõttes – Istanbul on ainus linn maailmas, mille üks pool jääb Euroopasse ja teine Aasiasse, Bosporuse väina eri kallastele.

See lennujaam ei ole lihtsalt suur, see on omaette linn. Mõõtkavalt absurdne. Kõik on suurem, kõrgem ja laiem kui aju esialgu vastu võtta suudab. Kui Tallinna lennujaam on nagu hubane elutuba siis Istanbul on kaubanduskeskus, kontserdisaal ja futuristlik terminal ühes.

Vahepeatus – punkt, kus lennujaam hakkas mind teenindama

Kui senini arvasin, et lennujaam on koht kus inimene peab end kohandama süsteemiga siis äriklassi lennupilet õpetas vastupidist – õige piletiga kohandub süsteem sinuga.
Ühel pool aeglaselt looklev inimmass – kohvrid, seljakotid, närvilised pilgud ja sildid mis lubavad passikontrollis kõigest 45 minutit ootamist, teisel pool Fast Track. Piinlikult tühi. Null inimest. Paar sammu kõrvale, punane silt, tühi koridor ja vaikus mis on lennujaamas peaaegu et kahtlane.

Kui tavalises järjekorras mõõdetakse aega minutites ja elus tehtud vigades, siis siin mõõdetakse seda sammudes. Kaks minutit, paar templit ja oledki läbi. Keegi ei trügi, keegi ei ohka, keegi ei küsi miks sa üldse siin oled. Selge sõnum – oled oodatud, mine edasi. Tekib kerge kahtlus – kas ma olen ikka lennujaamas või mingis organiseeritud paralleelreaalsuses.
Ja kui tundub, et nüüd on kõik, siis Airport lisab muigega: “Business Lounge on ka olemas. Juhuks kui sa veel ei lõdvestunud.”

Turkish Airlines Business Lounge Istanbulis

Siin tekib kiusatus lennupilet lihtsalt ära kaotada. Kui Fast Track oli juba selge vihje, et maailm võib olla ilus paik, siis Istanbuli Business Lounge kinnitab seda ilma igasuguse häbita. See ei ole ootesaal, see on argument miks ümberistumine võiks kesta kauem.

Esimene emotsioon ei ole „kus ma istun?” vaid „miks see koht nii suur on?”. Lounge ei lõpe seal kuhu silm küündib, see lihtsalt jätkub. Söögialad, vaiksed nurgad, tööalad, puhkealad ja kohad kus sa ei saa päris täpselt aru mida seal tehakse, aga tundub, et midagi tähtsat.

Ja siis on klaver. Mitte dekoratsioon, vaid päris. Keegi istub ja mängib. Mitte show’ks, vaid, et saab. Tekib tunne, et lennujaam ei ole koht kus aeg kaob vaid kus see lihtsalt peatub ja ootab.

Toit, see ei ole „lennujaama toit”. See on päris toit. Soe ja värske. Valikuga mis paneb korraks unustama, et järgmine lend kestab veel tunde. Magustoidulaud on eraldi peatükk, selline kus mõistad, et üks tükk on enesepettus aga kolm on ausus.

Keset seda kõike. Mõte: „Kas ma peaksin üldse edasi lendama?”

Akna taga ootel järgmine Turkish Airlinesi lennuk. Enne pardaleminekut vaatad veel korra seda masinat ja mõtled – järgmised kümme pluss tundi on su maailm piiratud ühe salongi, ühe akna ja mitme ajavööndite segadusega. Ja astud sisse, sest selleks sa siin oledki.

Istanbul → Hong Kong (8050 km)

Kaart on aus. See ei lohuta ega ilusta. See ütleb: “8050 kilomeetrit.”
Juba paberil näeb see väsitav välja. Selline distants mida muidu mõõdaks pigem eluperioodides mitte lennutundides.
Lend, kus: päev ja öö vahetavad kohti, söögikorrad segavad bioloogilist kella,
magamine on pigem kokkulepe iseendaga kui päris uni.

Kuid Business class teeb selle kõik talutavaks. Istmest saab voodi, filmivalik päästab igavusest ja vahepeal tekib isegi tunne, et võiks ju veel lennata. Õnneks möödub see tunne pärast maandumist kiiresti ja saad päriselt aru, et Euroopa on selja taga ja oledki Aasias, mitte enam kuskil vahepeal.

Business class, see on pikkadel lendudel nagu omaette ajamull. Koht, kus kaotad igasuguse reaalse taju selle kohta kui kaugel ja kaua sa tegelikult kuskil oled. Iste läheb päriselt voodiks, mitte „natuke kaldu“ vaid nii, et jalad on sirged ja mõte ütleb: „Okei, see on juba peaaegu hotell”. Ainult et hotell liigub 900 km/h ja akna taga on must tühjus.

Alguses sööd. Mitte lennukitoitu selle klassikalises mõttes vaid päris toitu. Sellist, mille kohta keegi tuleb küsima, kuidas sa seda eelistad ja mille kõrvale pakutakse veini ilma vabandamata. Kus MasterChef  tutvustab menüüd nagu restoranis mitte nagu transpordi teenuses.

Siis sa magad.
Ärkad.
Ja sööd uuesti.

Vahepeal vaatad kaarti ekraanil ja saad aru, et oled alles kuskil poolel teel. Euroopa on ammu selja taga, Aasia veel ees ning ajavööndid on täiesti sassi läinud. Keha on horisontaalis, aga mõistus üritab aru saada mis kell on ja kas peaks hommikusööki või õhtusööki sööma.

See on pika lennu absurdsus mugavas vormis – sööd, magad, sööd uuesti ja ikka ei ole kohal. Aga erinevalt turistiklassist ei mõju see väsitavalt. Pigem nagu pikalt venitatud paus, kus maailm on korraks peatanud ja ainus otsus on, kas tõmmata kardin kinni või vaadata aknast musta lõpmatust. See lend ei ole lihtsalt „lennata kuhugi“. See on päriselt teekond. Pikk, aeglane ja täiesti teises rütmis enne seda millest Tallinnas startisid.

Väike vahepala

Pärast maandumist, enne kui terminali jõuad, tuleb  ette tuttav stseen.
Lennukist välja, trepist alla ja siis üks buss kõigile. Inimesed, käsipagasid, kohvrid, lapsevankrid ja universaalne küsimus „kas see on üldse minu kott?“ – kõik ühes soojas, kergelt auravas koosluses. Kilud karbis, aga rahvusvaheliselt.

VIP reisijatega käib asi teisiti. Neid ei topita. Neid suunatakse. Eraldi buss, päris istmed, mitte metalltorud millest kinni klammerduda, on ruumi hingata ja aknast on vaade lennukile mitte kaasinimese seljakotile. Keegi ei astu varvastele, keegi ei müksa küünarnukiga ribidesse ja keegi ei küsi, kas see koht on vaba – sest see ongi vaba.

See väike peaaegu märkamatu detail ütleb rohkem kui pikad reklaamtekstid – mõne jaoks on lend logistika, mõne jaoks elamus.
Ja ausalt, pärast pikka lendu on päris mõnus teada kummas grupis parasjagu oled. 😊

Lõpuks maandumine, selline, mille puhul saad aru, see polnud lihtsalt lend punktist A punkti B, vaid sissejuhatus täiesti teistsugusesse rütmi.

Hongkong – Hiina, aga mitte päris

Saabumise hetk on kummaliselt vaikne. Ei mingit aplausi, ei punast vaipa. Ei tervitusi fanfaaridega.
Ei peagi. Lihtsalt teadmine, et pärast kümneid tunde õhus, oleks olnud lausa solvav maanduda kuhugi mujale mis ei näe välja nagu Hongkong. Maanduda näiteks Oulusse. Või Tartusse. Või kuhugi, kus on palju lund.

Uks avaneb.
POW!
Konditsioneer lööb vastu nägu nagu hästi treenitud karateka ja seinalt vaatab vastu kiri Hong Kong International Airport. Ilma hüüumärkide, ilma liigse draamata. Nagu arve. Nagi hambaarsti aeg. Lihtsalt fakt, et saabusid.

Oled järjekordne tegelane kes siseneb lavale.

Kui adrenaliin saabumise esimestel minutitel lakke lendas

Enne saabumist tundus, et kõik on kontrolli all. eSIM olemas, võrk nii mandri-Hiinas kui Hongkongis. Uber broneeritud täpseks kellaajaks. Plaan lihtne – maandun, lülitan telefoni sisse ja liigun edasi.
Reaalsus: eSIM ei toimi
Lennujaama WiFi – no accept
Telefon – null võrku.
Taksojuhti kätte ei saa.
Optimist minus loodab, ehk ootab väravas sildiga. Ei oota. Seisan. Mõtlen. Telefonist rohkem kasu kui taskulambist päikese käes.

Leian leti kus müüakse tavalisi SIM-kaarte. Paigaldamine võtab kolm minutit vähem kui pool tundi. Müüja peab passist pildi tegema, kuid süsteem, kuhu see edastatakse, punnib vastu. Müüja skaneerib. Passi. Uuesti. Ja uuesti. Umbes kakskümmend korda. Tuimalt, ilma närvita. Mina olen ainus, kelle pulss vahepeal tõuseb.

Lõpuks – levi. Seejärel jooks. Leian väsinud taksojuhi, kes on mind oodanud üle 40 minuti. Vabandan, tema kehitatab õlgu. Rohkem polegi vaja.

Majutus

Hongkongis saad kiiresti aru, et ruutmeetritel on kuldne väärtus. Pilvelõhkujates olevate umbes 20-ruutmeetrise pugeriku eest, kust avaneb intiimne vaade otse vastasmaja korterisse, küsitakse julgelt sadakond eurot öö eest. Kui tahad natuke õhku ja mitte naabriga silmsidet hoida, algavad hinnad pigem kahesajast.
Ruum on siin luksus. Kui tahad rohkem, maksa rohkem.
Võtsin hotelli.

Kui rahakott ja hing kergem, maandun tuppa.
Tuba ise? Norm. Mitte suur, aga korralik. Voodil nii palju patju, et tekkis tunne, nagu hotell üritaks mind lohutada: „Jah, me teame, aga vaata, kui pehme”
Interjöör viisakas, isegi veidi luksuslik. Kõik näeb välja kallis, isegi kui tead, et iga ruutmeeter on siin arvestatud grammides, mitte meetrites.

Ja siis… aken.
Seal see on – vaade, mis üritas kogu hinna maksumust ühe pilguga õigustada. Jahisadam täis jahte mille väärtus ületab mõne riigi SKT-d. Palmid, mis seisavad elegantselt nagu oleksid nad sündinud koos Rolexitega ja pilvelõhkujad mis süttivad õhtuhämaruses nagu jõulupuu, millel keegi pole kunagi elektriarvet näinud.

Seisan akna juures ja mõtlen: „Okei. Tuhandeid kilomeetreid selja taga – oleks ju piinlik, kui see vaade ei õigustaks kulutusi.”
Siis meenus hind.
Istusin voodile…, oma patjade keskele

Otse hotelli kõrval rand mis ei karjunud “turistikas” vaid sosistas: “istu maha ja hinga”.
Meri on tüüne, paadid õõtsuvad ja taustal mäed mis annavad teada – Hongkong ei ole ainult pilvelõhkujad ja hinnašokid.
Istud ja unustad, et hotellituba maksab rohkem kui mõnes riigis kuupalk.

Hotelli bassein

Päike, palmid, kristallselge vesi.
Vesi +22°C
Õhk +24°C
Eestlasele norm, kohalikele arktika. .ekspeditsioon. Lamamistoolid reas, null inimest vees.
Vaikne pühalik austus jääkülma vee vastu.

Ainus elusolend keda basseini ümbruses näha, on vetelpäästja. Istub kõrgel toolil, varju all, pilk tõsine ja keskendunud. Mida või keda ta täpselt valvab, jääbki ebaselgeks – vett ei kasuta keegi, laineid pole, uppumisohtu ka mitte. Võib-olla jälgib, et keegi kogemata ei tunneks end liiga julgelt ja ei astuks sellesse jäisesse vette.

Metropol, minek

Bussipeatus
Bussipeatuses olev järjekord ei ole ellujäämismäng ega küünarnukkide olümpia. Pigem vaikne rituaal kus igaüks teab oma kohta ja peab sellest kinni. Inimesed seisavad reas nii sirgelt ja rahulikult, et tekib tunne nagu oleks sattunud kas raamatukokku või meditatsioonikursusele.
Ainult et buss tuleb ka päriselt kohale. Ajus hakkab samal ajal toimuma väike konflikt: “Kas seisan piisavalt sirgelt? Kas vahe minu ja järgmise inimese vahel on sotsiaalselt korrektne? Kas see on nüüd vale kui ma köhatan?”

Hongkongi tänavapilt on nagu õlitatud masin. Kahekorruselised bussid libisevad mööda tänavaid nagu värvilised Lego-klotsid. Citybus on nähtus omaette – puhas, täpne ja täis reklaame mis lubavad sulle paremat elu, paremat äppi ja tõenäoliselt ka paremat krediidiskoori.

Pilvelõhkujad

Statistiliselt on Hongkongis neid rohkem kui kusagil mujal maailmas – 545 hoonet mis on üle 150 meetri kõrged. Sellest piirist alates loetakse hoonet pilvelõhkujaks (riigiti on määratlus erinev, näiteks Lätis loetakse pilvelõhkujaiks juba neid puukuure, mis on üle 3 meetri kõrged) ning see number on toonud Hongkongile koha Guinnessi rekordite raamatus – kõrvuti selliste saavutustega nagu “suurim kogus inimesi, kes korraga tantsivad Macarena’t”.

Linn on täis kõrghooneid, kus elamine ei toimu mitte tänaval, vaid kümnete korruste kõrgusel. Inimesed on valmis maksma suuri summasid, et pesitseda mida kõrgemal, seda uhkem. Justkui kõrgus võrduks staatusega. Justkui 68. korrusel elades oleksid sa parem inimene kui see vaene hing, kes elab kaheteistkümnendal. 12. korrus – see on ju praktiliselt maa peal. Kuid vähemalt on seal elavatel veel mälestusi sellest, mis asi on “tänaval kõndimine” ja “aknast mitte pilvede vaatamine”.

Kui sellises hoones elekter ära läheb ja see läheb, sest isegi Hongkongi elekter vajab vahel puhkust, siis muutub kõrgus luksusest hetkega katsumuseks. Alla saada on paras ettevõtmine, üles minna veel hullem. Tõeline kergejõustik, ainult et vabatahtlik. Mitte selline “vabatahtlik” kus medali saad. Selline, kus saad teadmise, et elu ei ole lihtne.

On õnnestunud selline ettevõtmise läbi teha – 48 korruselt jalgsi alla, kui ei olnud teada millal saab liftiga, millal tuleb elekter või kas üldse tuleb.
Marsruudiaeg – umbes 30 minutit.
30 minutit treppe. 30 minutit, kus iga samm ütleb: “Miks sa ei ela esimesel korrusel?”
Tulemus: järgmisel päeval jalalihased läbi nagu oleks maratoni jooksnud mitte lihtsalt „koju jalutanud“.
See oli kõigest alla tulek.
Aga üles ronimine? See pole enam liikumine. See on filosoofiline katsumus.

Kujuta ette: oled ostnud õhtusöögi, näiteks kana riisiga ja nüüd pead ronima üles 48 korrusele. Kana jahtub. Riis muutub kiviks. Sa ise muutud kiviks. Sa jõuad lõpuks roomates ukse juurde ja avastad, et elekter on tagasi ja lift töötab. Ajad end püsti, seisad seal, higine, kana käes ja mõtled: “Ma võiksin olla praegu liftis. Ma võiksin olla inimene.”

Täna vaatan pilvelõhkujaid teise pilguga. Mitte „oi kui äge vaade“, vaid „loodame, et elekter püsib ja liftid töötavad“.
Vaatan neid ja näen potentsiaalseid treeningsaale. Ma näen inimesi, kes on otsustanud, et vertikaalne elu on parem kui horisontaalne, ja kes maksavad selle eest iga päev – kas rahaga või treppidega.

Pilvelõhkujatelt alla maa peale tulles on pilt teine. Nagu oleks kinos vaadanud filmi IMAX-ekraanilt ja äkki pead leppima taskutelefoniga. Kõik on justkui olemas, aga… teistsugune. Väiksem. Inimlikum.

Promenaadil liiguvad turistide hordid, kaamerad käes, pilgud vaheldumisi telefonis ja silmapiiril. Selline spetsiifiline liikumine, kus kõnnid, aga aju on pooleldi Google Mapsis, pooleldi Instagramis ja su keha on lihtsalt kaasas, nagu kohver, mille unustasid.Keegi poseerib, keegi juhendab, keegi ootab kannatlikult. Alati on keegi, kes poseerib. Turisti loomulik seisund – olla kaamerale, mitte maailmale. Käsi puusal, pilk kaugusesse, nagu mõtleks sügavaid mõtteid. Tegelikkuses: “Kas see filter teeb mu naha siledaks? Kas kõht sai sisse tõmmatud”?

Taustal libiseb mööda mõni vana džonk. Paat, mis näeb välja nagu oleks ehitatud enne sinu sündi ja kavatseb purjeda ka pärast su surma.
Ees sillerdab vesi. Selja taga kõrguvad need samad betoonist ja klaasist hiiglased, kuhu osa neist turistidest tõenäoliselt õhtuks tagasi ronivad.

Edasi jõuad bussijaama. Või kunstimuuseumi.

Mitte  suvalisse bussijaama, vaid terminaali, mis näeb välja nagu kosmosejaam, kuhu kohe-kohe peaks saabuma midagi väga tähtsat.
Esimene asi mis tabab – kõik on suur. Astud sisse ja su aju ütleb: “Okei, see ei ole bussijaam. See on see koht, kus filmitakse neid stseene, kus inimesed jooksevad mööda futuristlikke koridore ja karjuvad “Me peame leidma selle vaktsiini!’” Sa ootad, et keegi ütleks “cut”, aga keegi ei ütle. See on päris. See on Hongkong.
Klaas ja metall kõikjal. Nagu oleks keegi otsustanud, et bussiterminaal peab olema arhitektuuriline manifest, mitte lihtsalt peatus.

Siis tuleb see. Sinu buss. Sa näed seda kaugelt – see liigub terminali poole nagu kosmoselaev, mis on otsustanud, et orbiit on igav ja maapind on huvitavam.
Tõused. Astud. Sisened. Ja äkki on kõik  tavaline. Istmed on istmed. Aknad on aknad. Vaatad välja – see kaarduv klaasist katedraal, kust tulid – ja adud, et isegi bussijaam võib olla koht, millest  räägid aastaid hiljem.

Liiklus

Liiklus  nagu Cirque du Soleil – rohkem heli, vähem akrobaatikat ja kõik toimub asfaldil, mitte õhus. Taksod, kahekordsed bussid ja luksussedaanid jagavad sama tänavat. Bentley ja 20-aastane Toyota Corolla kõrvuti, nagu vennad, kes on unustanud, et üks neist maksis 200 000 ja teine 2000.
Kohalikud taksod avaldavad muljet – punased, kandilised ja ausad. Kolm omadust, mida ei ootaks ühes lauses. Nad ei kauple. Ei küsi lisatasu. Ei hakka seletama, kui kaugel see koht nüüd täpselt on. Istud sisse, ütled punkti ja sõidad. Lihtne.

Mõnikord, kui Eestis taksosse istun ja juht hakkab rääkima ilmast ja hindadest ja eriti pikast teest, mõtlen ma Hongkongile.
Ja naeratan.

Hooned

Kuldsed klaastornid, mis peegeldavad päikest nii enesekindlalt, nagu teaksid nad täpselt, kui kallid nad on. Vastas roheline mäenõlv, mis näitab, et loodus pole siit kuhugi kadunud – see lihtsalt suruti tee äärde.

Sipelgapesad – sellised majad…

Päris majad kus kohalik mass tegelikult elab. Pikad, tihedad ja lõputud fassaadid millel aknaid on rohkem kui mõnes linnas elanikke. Kaugelt vaadates näevad need välja nagu betoonist mustrid, lähemalt aga saad aru, et iga väike ruut on kellegi kodu. Neid maju kutsutakse  sipelgapesadeks – mitte niisama. 10–20 ruutmeetrit, kuhu terve pere elu on kokku pakitud seina ja akna vahele. Kõik peab ära mahtuma. Privaatsus on luksus, ruum on siin privileeg.

rahulik hetk…

ja „privaatsus” kõlab nagu muuseumieksponaat – istuvad inimesed puude all.
See ei ole metafoor. See on päris. Päris puud. Päris varjud. Päris inimesed. Nad ei jookse. Ei kiirusta. Ei vaata kella ega mõtle koosolekule, mille mõtet keegi päriselt ei mäleta. Nad istuvad.
Ja söövad lõunat. Karp lahti. Termos välja.
Nende kohal kümneid korruseid klaasi, betooni ja laene. Pilvelõhkujad, mis varjavad päikse. Betoon, mis on siin igavesti. Klaas, mis peegeldab valgust.
Aga nemad ei vaata üles. Nad vaatavad oma toitu. Või oma telefoni. Või mitte midagi.

Food market – koht, kus kõht teeb otsuseid kiiremini kui aju

Lõhnad segamini, hinnad vahelduvad vastavalt müüja tujule ja järjekorrad tekivad täpselt sinna kuhu sina just tahtsid astuda. Hinnasildid on enamasti pildiga, mitte sellepärast, et oleks turiste silmas peetud, vaid keegi ei eelda, et sa päriselt aru saad, mida tellid.
Väike detail: Hongkongis ei saa maksta jüaaniga. Ei. Siin on oma raha – Hongkongi dollar.

Täiesti eraldi maailm, täiesti eraldi majandus, täiesti eraldi tunne. Mandri-Hiina võib olla paari silla ja tunnise rongisõidu kaugusel, aga rahakotis on kohe aru saada – „Hiina light“ see koht küll ei ole.
Kui oled just õppinud eurod dollariteks, dongideks ja jüaanideks ümber arvutama, viskab Hongkong vahele oma kursi – lihtsalt selleks, et su ajul igav ei hakkaks.

Mõtled: “Aga Hiina? See on Hiina, eks?” Ei. See on Hongkong. “Üks riik, kaks süsteemi”. Kaks rahakotti, kaks ajavööndit, kaks segadust. Sa õpid. Sa vahetad raha. Sa saad Hongkongi dollareid, mis meenutavad pigem kasiinožetoone kui pangatähti – nii värvilised, et ei taha neid ära anda.

seal ta läheb…

Ahter raskusest peaaegu veepiiri äärel, nina stoilise rahuga tulevikku suunatud. Tõeline Hiina raskekahurvägi teel Euroopasse – kõht täis Temut, vidinaid, plastikut, „ainult täna -70%“ pakkumisi ja asju mida keegi ei teadnud, et tal vaja on… kuni pakk ukse ette jõuab. Hongkongi lahel libiseb see kaubamägi vaikselt nagu ujuv kaubanduskeskus, ilma muusika, rahavamassi ja kassadeta. Mäed taustal, päike loojumas ja kuskil keset merd liigub logistiline ime, mis teeb maailma väiksemaks ja kapid täis. Vaadates seda, saad aru – globaliseerumine ei ole teooria, see on laev mis parajasti silmapiiri taha kaob.

rõõmu automaadid

Pikad read kombitsatega masinaid – nagu keegi andis robotile küünised ja ütles: „Hakka haarama.” Aga halvasti. Masinad, mis on programmeeritud lootust andma. Piisavalt, et arvaksid: “Aga seekord… seekord ma saan selle karu. Ma näen, see liigub. Ma tunnen füüsikat. Ma võidan.”

Neid on kõikjal – kaubanduskeskustes, toidupoodide ees, tänavanurkadel. See ei ole juhus. See on strateegia. Sa ei tulnud siia mänguasja pärast. Äkki tahad haarata. Äkki su laps näeb. Äkki ta hakkab karjuma.
Need on täis pehmeid mänguasju, vidinaid ja täiesti arusaamatuid auhindu. Seal on karud – normaalne, arusaadav. Seal on vidinad – võib-olla kõrvaklapid, võib-olla lihtsalt plastikust asjad, mis näevad välja nagu kõrvaklapid. Ja siis on need täiesti arusaamatud auhinnad. Asjad, mille kohta sa mõtled: “Mis see on?”

Aga lapsed ei küsi. Lapsed näevad. Lapsed tahavad. Sest see on seal. Ja kui see on seal ja haaratav, siis järelikult väärtuslik. Kapitalismi algõpetus
Lastele on see justkui rahvusport – münt sisse, kang kätte ja klõbistamine võib alata. See on rituual. See on püha. See on hasart. See on see, miks inimesed ostavad lotopileteid ja investeerivad krüptosse ja abielluvad inimesega, keda nad tunnevad kolm päeva.
Vanemad seisavad kõrval ja vaatavad seda tegevust nagu malepartiid.
Harv võit on olümpiamedal. Enamik katseid lõpeb väärika kaotusega.
Oluline, et sa proovisid. Et sa uskusid. Et sa panid mündi ja tõmbasid kangist ja tundsid seda pumpamist oma rinnus.

Nädal Hongkongis möödas

See kõlab nagu filmi pealkiri. Või nagu diagnoos.
“Kaua teil on olnud?”
“Nädal.”
“Ah, see seletab kõik”.

See oli pehme maandumine Aasiasse. Piisavalt eksootiline. Piisavalt läänelik, et kultuurišokk ei löönud esimesel minutil põlvili. Sa ei astunud lennukist välja ja ei avastanud, et oled teisel planeedil. Astusid välja ja said aru: asjad on tuttavad, aga natuke nihkes.
Pilvelõhkujaid ei vaata sa enam alt üles suu lahti. Sa vaatad üles ja mõtled: seal elab keegi. Võib-olla see mees, kes  minuga koos treppidest alla jooksis. Võib olla mitte.

Kokkuvõtteks: linn oma rütmi ja reeglitega

Hong Kong osutus liberaalseks ja inimlikuks kohaks, vähemalt pealispinnal. Sest tead, seal on rohkem. Seal on alati rohkem. Aga sa ei jõudnud sinna. Sa olid ainult nädala. Sa olid pealispinnal.
Riiki sisenemine oli sujuv, kui jätta kõrvale mõõdukas paberimajanduse maraton, kus piirikontrollis täidad nii palju lehti, et tekkis tunne nagu kirjutaks väikest romaani oma saabumisest. Kus mõistad, et “sujuv” on suhteline. Kus sujuv võib tähendada “sa said sisse” isegi kui sa pidid kirjutama oma eluloo, oma vanaema neiupõlvenime ja oma lemmikvärvi.
Sa oled sees. Punkt

Sildid kõikjal hiina ja inglise keeles. Linn räägib sinuga, mitte ainult iseendaga. See teeb ta ligipääsetavaks.
Aga ka siin on kihid.
Hongkongis räägitakse oma hiina keelt – kantoni keelt, millest mandri inimesed sageli aru ei saa.
Üks riik, mitu keelt, mitu maailma.

Vaatan telefoni, järgmine lend homme.
Hainan.
Päris Hiina.
Teine rütm. Teised reeglid.
Hongkong loetud.
Teekond jätkub

Sellest postkastist järgmine lugu.