Väike ärevus: kas nad ikka teavad, et nad ka ise viisavabad on?
Seisan värava juures ja vaatan China Southerni lennukit – nagu inimene, kes on eksamiks õppinud, aga pole kindel, kas eksam üldse toimub.
Paberite järgi on viisavabadusega kõik korras. Google ütleb „yes“. Uudised ütlevad „yes“. Aga kas see info on neil ikka õiges Exceli lahtris?
Hong Kong oli soe eelroog – tempel, naeratus, edasi.
Hainan… see lennuk vaatas mind juba eos kahtlustavalt.
Sanya – Hainani lõunatipp, troopiline Pärnu, aga Hiina moodi
Maandumine.
Hainani saar.
Kuurortlinn Sanya.
Sanya, umbes nagu Pärnu, ainult et kui Pärnus küsitakse, kas jäätist tahad, siis siin küsitakse passi. Korduvalt
Kui lennujaama passikontroll läbitud, tekkis korraks tunne, et nüüd on kõik. Ei. Veel üks järjekord. Veel üks kontroll. Sama pass.
Hiinas ei tähenda „läbi“ kunagi päriselt läbi. On “to be continued”.
Sanya ei hääldata Sania, see on Sanja – nagu vene nimi Санья. Pehme, nina alt läbi, ilma selge „ia“-ta. Hääldasin seda järjekindlalt valesti. Kui ütled Sania, ei ole see lihtsalt vale hääldus. See on uus koht. Kui ütled Sanja, lähevad näod heledaks.
Jah, just, sinna.
Tervitused loosungitega
Lennujaamast väljudes tervitab sind kivist stend parteilise üleskutsega astuda kommunistliku partei ridadesse. Punane värv pluss tuttav sümboolika. Tunne, et ajalugu liigub eri kohtades erineva kiirusega. Kõnnin kohvrit lükates edasi arusaamaga, Sanya ei ole ainult rand. See on Hiina. Täies komplektis.
Vahepala: „hieroglüüfid“ mida tegelikult ei ole
Meil on kombeks nimetada hiina kirjamärke hieroglüüfideks, kuid klassikalises mõttes need seda ei ole. Need on mõistemärgid ja neid luuakse kogu aeg juurde. Üks märk koosneb kolmest – neljast sümbolist, millel igal ühel oma tähendus. Tahad uut mõistet? Tee uus märk.
Neid hakatakse õppima juba umbes 4 aastaselt ning lõpetatakse… noh, nii kuskil 15 aastat hiljem. Mitte selleks, et olla geenius, vaid et normaalselt lugeda ja kirjutada.
Kui palju neid üldse on? Keegi ei tea täpselt. Räägitakse 40 000, räägitakse 80 000. Vahet pole – nagunii ei õpi keegi neid kõiki ära.
Ja meie?, oma 23-tähelise eestikeelse alfabeediga. Õpid tähed ära, paned ritta ja ongi sõna. Tahad uut sõna? Kirjutad lihtsalt uue.
korter Sanyas
Pärast kontrolle ja vorme jõudsin lõpuks sinna, kuhu iga lend tegelikult välja peab jõudma, oma pessa. Kõrgele. Mere äärde. Ilma vahepealsete filtriteta
Korter oli praktiline, stiililt kategoorias „keegi kunagi pingutas“.
Aga rõdu…
Rõdu tegi kogu loo ära.
Olin kohal.
Päev 2: digidžungel
Teisel päeval algas võitlus nähtamatu vastasega, nimega Internet.
Millalgi 90ndatel uskusid interneti loojad ja ideoloogid siiralt, et globaalne veeb toob inimkonnale piiritu vabaduse ja sõltumatuse mis iganes riiklikust tsensuurist ning info hakkab liikuma vabalt. Nad oli väga optimistlikud. Ilmselt ei tulnud neil pähe, et sama tööriistaga saab teha ka vastupidist – ehitada digitaalne tara, kus kõik on justkui olemas, aga ainult siis kui süsteem seda lubab.
Hiina alustas sellega juba 2000ndatel, rajades oma kuulsa „suure tulemüüri“. Selle taga on oma internet, oma reeglid, oma loogika.
Kõik on olemas, aga mitte see, mida sina tahad. Unusta rahulikult: WhatsApp, Google, TikTok, Instagram – jne., jne.
Neid ei ole. Punkt. Mitte et “vahel töötab vahel ei”. Lihtsalt ei ole.
On oma äpid. Palju äppe. Kõik hiina keelsed.
Kuid siin tuleb mängu VPN – digitaalne põgenemisredel. Väike klikk ja oled teisel pool müüri. Teenus, mis paneb interneti arvama, et oled teises riigis ja võimaldab müüridest üle hüpata. Ning voilà – su kodused äpid ja harjumuspärased funktsioonid ärkavad mühinal ellu.
Maksmine: raha mida ei ole ja äpid, mida peab austama
MasterCard ja Visa? Unusta ära.
Hiinas maksad AliPay või WeChatiga.
Kolmandat varianti sisuliselt ei eksisteeri
AliPay loodi 2004. aastal kui PayPali analoog, aga arenes edasi nii, et PayPal jäi kuskile lapsepõlve. Tänaseks on see täisfunktsionaalne finantsöko, bla, bla blaa süsteem, kus on: maksed, ülekanded, toidukullerid, lennu/rongipiletid, takso, e kool jne. Kõik ühest kohast. Ilma milleta elu ei toimu. Kasutajaid üle 1,3 miljardi. Tilluke küla selline.
AliPay ja WeChat – kontode loomine
AliPay konto tegin enda arust juba Eestis kenasti valmis.
Kohapeal selgus, see oli kõigest eelmäng. Päriselt saad konto aktiveerida ainult Hiinas, kus süsteem kontrollib muu hulgas ka sinu GPS-asukohta. Kui sa füüsiliselt Hiinas ei ole, siis sind justkui ei eksisteeri. Kogu konto loomis protsess algab otsast peale – tunne nagu oleks uuesti passikontrollis, ainult et seekord telefonis.
Autentimine Hiina moodi: dokument käes, nägu kaameras, mõlemad käed nähtaval.
WeChat.
See ei ole äpp. See on operatsioonisüsteem. Windows 13, mis iganes.
Hiinlased ei sõltu WeChatist – WeChat on lihtsalt parem. Kõik, mida meie teeme viies eri äpis, on siin ühe katuse all. Kui AliPay ütleb: „aktiveerime su, kui oled füüsiliselt Hiinas“, siis WeChat ütleb: „leia kohalik hiinlane, kes sind soovitaks“. Tee üks vale samm ja konto lukus
Leidsin.
Lukku pandi tema konto.
Mina jäin maksevahendita. Tema jäi kontota.
Õppetund kiire ja valutu.
Linn, mis …enam vähem
Sanya on linn, kus kõrghooned kasvavad nagu troopilised seened – igaüks eelmisest natuke ambitsioonikam. Mõni näeb välja täiesti talutav, mõni nagu arhitekti märg unenägu, mille keegi otsustas lõpuks päriselt valmis ehitada.
Õhtul kui tuled süttivad, muutub linn sumedaks ja hubaseks. Päike ei kõrveta, temperatuur muutub talutavaks, tramm vuhiseb mööda ning tekib nagu tunne, see linn vist meeldib mulle.
Rand – rannamõnud kontrollitud kujul
Õhk – umbes +26 C. Meri kutsub, päike kõrvetab.
Kohalikud rannas samal ajal varbaotsast kõrvuni kinni pakitud.
Kus meie võtame särgi seljast, tõmmatakse siin veel üks kiht peale. Pikad varrukad, kindad, kapuutsid, näomaskid, päikesevarjud – kõik selleks, et päike jumala eest nahka ei puudutaks, nagu oleks välja kuulutatud UV-häire. Kultuuriline kokkulepe päikesega on siin täiesti vastupidine.
Hele nahk on siin väärtus, päevitus mitte.
Meri on. Ujuda tohib. Aga ainult seal, kus lubatud. Kui vaatad, et avameri on vaba ja võtad ujudes suuna kaldast eemale, ilmub kõrvale süst punasest vestis tegelasega kes suunab sind kiiresti tagasi.
Plaan avavee ujumisteks sai sellega kriipsu. Mõte paar nädalat trenni teha… unustatud.
Vabadus on olemas, aga aedikus. Koos kõigiga
“Võõrad” – Back to the past ehk ajakapsel 1990
Kogu rannaäärne linnaosa on täis venekeelseid silte kõrvuti hiina omadega.
Umbes 80% massist kõnetab sind automaatselt vene keeles, ilma küsimata, ilma kahtluseta. Enamus veneturiste veetakse siia peamiselt Venemaa ida poolsetest linnadest (siberi suurlinnad Habarovsk ja Vladivostok). Samamoodi nagu meid omal ajal Eestist Türki veeti. Paketina. Korraga. Ja palju
Aga need ei ole need „klassikalised“ venelased kellega meie kodus harjunud oleme.
Need on… eksootilisemad.
sealt multikast, teistel täiesti märkamatud, poolekilosed kuldketid kaelas, sandaalid varvaste otsas.
Vahepala, QR-kood
See on kõikjal. Kõigil. Ja igaks otstarbeks.
Skannid, maksad, liigud, tellid, annetad. Sularaha on pigem nostalgiline mälestus.
QR-koode näeb ka seal, kus mujal maailmas neid ei ootaks.
Näiteks hauakividel.
Lähedase mälestuseks.
Skannid koodi ja jõuad veebilehele, kus on lahkunu lood, pildid ja videod. Aus ja ilus viis meenutada.
Ja kerjused. Ka neil on oma isiklik QR-kood. Skannid, saadad väikese summa ja lähed edasi. Ei mingit münte, ei mingit sularaha. Mugav.
Digitaalne kaastunne minult.
Huvitav, kas riik koorib selle pealt pärast ka maksud?
Kohalikud
Päev algab varakult, enne päikest. Parkides tantsitakse, mängitakse, lauldakse karaoket, tehakse tai chi’d, seda aeglast kätega õhus vehkimise kunsti. Mehed mängivad kaarte või mingeid lauamänge, mille reegleid ei tea keegi peale nende endi. Nagu suured lapsed, kes on saanud liiga vara ärgata ja kellel on nüüd vaba voli.
Kuskil eemal, silla all, magab kodutu.
Kogu maine vara hoolikalt käeulatusse sätitud ja elu koondunud mõne koti ja teki ümber. Linn ärkab tema ümber ja keegi ei tee sellest numbrit. Nii lihtsalt on.
Kultuurline eripära, detail, millega sa ei harju – rögastamine
See on selline tegevus, mis ei toimu ootamatult, vaid ehitatakse üles.
Kõigepealt tõmmatakse lurinal ja demonstratiivselt kogu võimalik tatt kuskilt ninaneelust kurku. Heli on kõrge, märg ja ambitsioonikas, nagu keegi prooviks seestpoolt akvaariumi tühjaks lasta. Vahel mitu korda järjest, sest ilmselt pole veel ideaalne konsistents käes. Kui vajalik materjal on suus olemas, järgneb lühike paus ja siis sülitatakse see välja. Kiirelt. Täpselt. Ilma igasuguse draamata.
See toimub kõnniteel, rannapromenaadil, poe ees. Täiesti argiselt, nagu meie jaoks nina nuuskamine. Salvrätikusse
Esimestel päevadel märkad. Paari päeva pärast juba arvestad. Järgmine hetk mõistad, see on lihtsalt osa kohalikust helimaastikust – nagu tsikaadid, rollerid ja konditsioneeride undamine.
Mõni näide:
Ujula. Kohalik tegelane sumab raja lõpuni, tõstab pea veest, rögastab basseini äärele, loputab käega vett ja pühib laiali. Kõik. Ujumine jätkub. Midagi ei juhtunud.
Näide 2: Seisan foori taga, ootan rohelist tuld. Rolleriga tüüp veereb kõrvale, tõmbab lurinal kurgust röga, ning nagu muuseas sülitab selle napilt mõne sentimeetri jagu mu varvastest mööda. Täiesti neutraalne manööver, nagu suunatule vilgutamine.
Kui ma siis ühel hetkel refleksiivselt kellelegi vastu rögastasin, vaatas ta mind siira imestusega, mitte pahaselt, lihtsalt segaduses, umbes nagu, mis sellel nüüd viga hakkas?
Kahtlen, meeldib see linn ikka mulle?
Toit
Hiinlastele meeldivad seakamarad, seajalad ja igasugused erineva kooslused nendest. Kõik see, mis meil Eestis kunagi talupojaköögis au sees oli, on siin igapäevane lettidel laiutav standard.
Tänavatoidukärud pakuvad pirukaid ja leibu, mille täidis jääb vahel teadlikult saladuseks. Reegel on lihtne: kui kohalik sööb, ilmselt siis ohutu. Kui ei ole, siis saad vähemalt kogemuse.
Kui mujal Aasias valmistud söögiks nagu väikeseks ellujäämiskatseks, kas on terav, väga terav või „miks ma selle tellisin“, siis Hiina mängib teises liigas. Siinne toit on magus. Nuudlid. grillkana, kastmed. Kogu see kraam millelt ootad tuld, aga saad hoopis karamelli. Alguses kahtlustad kokka. Siis retsepti. Lõpuks saad aru, nii peabki. Keegi ei küsi, tahad vürtsi? Saad magustatud.
Ja klassika – Pekingi part. Rippumas klaasi taga nagu kunstinäitus. Välimus ütleb “vaata”. Lõhn ütleb “söö”. Hind ütleb “noh, vähemalt üks kord elus”.
Vaatad, mõtled, ohkad… ja tellid ikkagi.
Hiina toit ei pruugi meeldida. See lihtsalt on. Ja mõne ajapärast vaatad seajalgu hoopis teise pilguga kui varem.
Guanyin kuju – natuke suurem kui vaja
Guanyin – gigantne kuju, mis ei jää märkamatuks. Kõrgust umbes 108 meetrit, veidi rohkem kui USA Vabadussambal. Lihtsalt võrdluseks.
Kui juba ehitada, siis väikest asja pole mõtet ette võtta.
Guanyin sümboliseerib kaastunnet ja kaitset, seisab kolme näoga korraga – üks maale, üks merele ja kolmas ilmselt juhuks, kui midagi veel peaks juhtuma.
Teekond kuju juurde on nagu väike palverännak – turistid, palverändurid ja inimesed, kes tulid lihtsalt vaatama, kui suur see asi päriselt on.
Rongid
Hiina on viimastel aastatel ehitanud üles maailma kõige tihedamad ja kiiremad kiirraudteevõrgud. Rongid, mis liiguvad 300–400 km/h, on siin täiesti tavaline nähtus. Testitakse juba ka uue põlvkonna lahendusi, mille siht on ligi 1000 km/h. Esimesed katsed on tehtud, insenerid säravad ja tulevik koputab uksele.
Riigi loogika on lihtne – rong kui lennuki alternatiiv. See ei ole teooria. Täna saad Pekingist Shanghaisse kiiremini, mugavamalt ja odavamalt rongiga kui lennukiga. Astud rongi ja sõidad.
Hainani ringraudtee – 680km., on kõige selle miniatuurne mudel, kus rong teeb saarele ringi peale vähem kui viie tunniga.
See, mida Euroopas alles arutatakse, on siin juba ammu rööbastele pandud.
China Southern Airlines – odavlennufirma kus süsteem tahab, et sa päriselt pingutaksid
China Southern Airlinesiga tekkis üsna kiiresti arusaam, et lennupilet ei anna veel õigust lennata. See annab sulle õiguse hakata protsessi läbima.
Ingliskeelne veebileht?, Sisuliselt ei. Äpp telefoni?, Ei. Kõik käib WeChati kaudu. Ja just seda kontot ma aktiveerida ei saanud. Täiuslik.
Siis tulid lennumuudatused järgmisele lennule. Kodulehel ilmus minu konto alla lakooniline hieroglüüfide rida, mille mõte oli selline: “Teie lennu ajad on muudetud, võtke ühendust teenindajaga”. Kuidas? Helistades?, jah. Aga loomulikult ainult läbi kohaliku telefoninumbri, mida mul polnud.
Kodulehel kontaktiks e-posti aadress.
Saadan järjest kirju stiilis: “Jah, olen nõus. Kinnitan. Olen seesama inimene. Kõik on okei. Accept.”
Nädal möödas. Vastuseid null. Tuhlan veebis, leian veel kontakte. Sama tulemus. Süsteem vaikis. Süsteem mõtles.
Lahendus klassikaline, leia taas hiinlane kellel kohalik telefon. Leidsin. Helistas.
Pärast umbes kahekümne minutilist hiinakeelset telefonimulinat sai mu broneering lõpuks rohelise tule ja lennupilet hakkas uuesti eksisteerima. Kõik olid rahul. Eriti süsteem.
Kuid see oli alles soojendus.
Check-in ehk „ava kohver“
Lennujaama check-in’i letis sai mu kohver pagasikontrollist tagurpidi käigu, saatjateks kaks tollivormis väga tõsist ametnikku, kes nõudsid kohvri sisu avalikustamist.
Olen alati mõelnud, nähes vahel teisi kohvreid kohustuslikus korras lahti pakkimas, et oh mis rõõm on oma elu kaaskodanike silme ette laotada ja siis kogu see kupatus minutitega sinna tagasi mahutada, kui oled eelnevalt tunde pusinud, et see üldse võimalik oleks.
Nüüd tean. Ei ole. See on kogemus.
Lennuohutuse probleemseks allikaks osutus kohvri põhja peitunud pisike välgumihkel, mõõtmetega umbes 1 × 2 cm. Täiesti unustatud asjapulgake, mis oli ilmselt juba mitmeid eelnevaid aastaid minuga rõõmsalt mööda maailma ringi reisinud. Nüüd siis avastati. Probleem lahendati. Süda rahunes. Kohver… enam-vähem ka.
Turvakontroll
Edasi turvaväravad + isiklike asjade kontroll.
Enne väravat: „Kuni varvasteni paljaks!” See oli muidugi liialdus, aga tunne oli üsna sarnane.
Akupank? CE-märgistus kohustuslik. Kui ei ole – prügikasti. Pole oluline, et valmistatud Hiinas.
Seekord sobis. Kallis akupank. Ellu jäi. Aga 0,5-liitrine limonaadipudel koos sisuga ei olnud kõnelemist väärt – võta kaasa, milles küsimus.
Mõttekoht Tallinna lennujaamale.
China Southern Äriklassi Lounge – VIP paberil
Enne lendu jõudsin ära käia China Southernäriklassi lounge’is. Sissepääsu voucheri soetasin “x”veebipoest. Letis selgus – see ei kehti. Kuna seletamist oli palju ja järjekord selja taga aina kasvas, jõudsime kokkuleppele – maksan lahkudes.
Kui pardale minekuni oli jäänud vähem kui 30 minutit, tõusin ja suundusin maksma.
Ja siis see juhtus – just sel hetkel otsustas AliPay alustada minu isiku tuvastamist, millega tõmmati kriips peale kõigile maksetevõimalustele.
Makse katkestatud: „suspicious activity“.
Suurepärane. Tuju tõusis. Lounge’ist välja ei saa. Kell tiksub. Ainus võimalus – maksa sulas. Mida pole. Valuutavahetuspunkti ei jõua. Ladusin peotäie eurosid, vahetage ise, palun. Lennuki mootorid undavad, närvid peas nagu pillikeeled, lahendust pole. Lõpuks lasti minema stiilis, noh jookske siis… mis me teiega ikka teeme.
Kokkuvõte
Kaks nädalat Hainanil andsid aega Hiinaga kohaneda. Kui kõik toimib, oled kontrollitud, äpid telefonis liiguvad ja maksed lähevad läbi, on elu täiesti elatav.
Aasta keskmine temperatuur saarel +24,7 ° – sisuliselt „Tenerife 2“, ainult kordades soodsam.