Õhus – 1345 km vabadust

Vietnami lennumaastikul on kaks lennufirmat – “rahvuslik uhkus” vs “odav uhkus”. VietJet, ehk “odav” mis on nagu Ryanairi rituaalne kannatus, aga veel kollasem ja Vietnam Airlines, mis on riiklik uhkus, kus isegi economy klassis saab šampanjat, kui küsida oskad.
Valisin “rahvuslikuse”. Sest pärast kuu aega kestvat kontrolli Hiina moodi, tahtsin lennukit, kus keegi ei küsi, kas mu akupangal on CE-märgistus, vaid pakub krevetti ja ütleb: «Welcome back to humanity.»*

*Welcome back to humanity.” – „Tere tulemast tagasi inimlikkuse juurde.“

Allpool eemalduvad Guangzhou pilvelõhkujad nagu möödunud armastus, kes siiani ei saa aru, miks lahkusin. Stjuardess toob pho supi* – mille lõhn levib nagu oleks kogu Vietnam potti pandud ja pilvede kohal lahti lastud. Tunnen end nagu inimene, kes on äsja vabanenud ja sõidab nüüd taksoga randa, ainult et taksol on tiivad.

*Pho – Vietnami rahvussupp. Puljong, nuudlid, ürdid ja liha. Süüakse igal kellaajal

Viisa – nostalgia paberi kujul
Vietnam nõuab viisat – kehtivus 90 päeva. Aga passikontrollis paistab, et see on rohkem komme kui vajadus. Vormistus netis, 25 USD ja PDF koos kollase, puna-lipukesega olemas. Salvestan pilve, nagu oleksin ostnud pileti kontserdile kus esinejaks üks riik.

Cam Ranh Airport / Nha Trang. Riik, kus passikontroll naeratab ja kohver tuleb ka

Maandun. Mitte ühtegi kaamerat posti otsas. Mitte ühtegi ametnikku, kes vaataks mind nagu potentsiaalset rahapesijat. Passikontroll – naeratus, tempel, tere tulemast.
Kohver tuleb esimesena.
Terve. Kriimuta. Sama kaaluga.
Tahaksin küsida: «Kas te teate, kus ma viimase kuu aega olnud olen?» Aga ma ei küsi.
Võtan lindilt kohvri ja astun välja – nagu oleksin just koju jõudnud.

Nha Trang – Vietnami kuurort

Vietnami lõunaranniku pärl, 7 kilomeetrit liivast randa, 300 päeva päikest aastas ja hinnad, mis panevad kahtlema, kas keegi teeb siin üldse vahet turisti ja kohaliku vahel. Mootorratas maksab vähem kui õhtusöök. Ööbimiskohti on nii palju, et isegi Booking.com ja AirBnb jäävad mõtlema, kumb on tegija. Kui otsid kohta, kus päeval pikutada, öösel süüa ja vahepeal vaadata, kuidas kommunistlik riik sulle rannas õlut ja mašaasi pakub, siis Nha Trang sobib.

Esimesed pildid

Naised, õlgadel bambuskorvid, kus müügiks pool turgu. Rollerid, millel on rohkem inimesi kui loogika lubaks. Plastik-taburettidega tänavakohvik, mis näeb välja nagu oleks just lõpetanud öövahetuse ja alustanud hommikuvahetust. Astud sisse. Keegi ei küsi QR-koodi. Keegi paneb ette kohvi ja ütleb: „Welcome back.“

Nha Trang ei olnud mul lisaks ranna mõnudele päris juhuslik valik. Üks põhjustest – aastavahetus. Tahtsin selle mööda saata kohas, kus ei ole külm, ilutulestik ei ole kohustuslik ja hommik algab merega.

Panorama House Nha Trang – Esimene peatuspaik

See ei olnud mul Nha Trangis majutusega esimene kord – „vaatame kohapeal” lahendus. Eelmisel reisil õnnestus elada kõrvalmajas, 48. korruse katusekorteris kust linn ja meri avanesid juba niigi liialt hästi, et seda normaalseks pidada. Just sealt vaadates märkasin… otse kõrval seisis veel uhkem hoone. Klaasisem. Enesekindlam.
Ja bassein. Katusel.
Selline, mille olemasolu ei jätnud küsimust “kas?”, vaid “millal?”.
Mõte tasku.
Järgmine kord.
Sinna.

Korter mis ei tule niisama kätte.

Panorama Nha Trang ei ole tavaline maja oma 40 korruse ja katusebasseiniga. Esimesed kolm korrust moodustuvad hotelli. Ülejäänu – korterid ja rendipinnad. Lugesin uste pealt  numbreid – viimane oli 1260. Just – 1260. See ei ole trükiviga. See on maja, mis töötab rohkem nagu väike linn: liftid, koridorid, restoranid, basseind, spordisaalid ja inimesed, kes saabuvad ja kaovad. Mõni jääb nädalaks, mõni kuuks, mõni ilmselt igaveseks – vähemalt tundub nii, kui neid hommikuti liftis näed.

Kortereid on kümneid, kõik erinevad, enamik neist vaid 20 m² suurused uberikud, mis sobivad ideaalselt juhul, kui sul on vähe asju ja veel vähem ootusi. Umbes 5% moodustavad päris korterid – sviidid, suuremad, ookeanivaatega, kõrgematel korrustel. Täpselt need, mida sulle piltidelt kuvatakse.

Ja siin algab mäng.
Bookingusse või mõnda teise portaali pannakse üles parimate korterite fotod, aga broneering ei tähenda, et sa saad just selle. Sageli saad midagi muud. Vahendajad jagavad tube omavahel edasi-tagasi ja sinu „lukus“ korter võib saabumise ajaks lihtsalt kadunud olla.

36. korruse ookeanivaatega stuudio sai mitu kuud ette broneeritud. Vahetult enne saabumist selgus, see ei ole enam see. Broneeringus olnud ookeanivaade oli vahepeal transformeerunud linnavaateks. Kus mu päris korter on, sellele vastust ei tulnudki. Lõpuks ajasin asja nii, nagu oleks pidanud algusest peale ajama. Otsisin netist maja ametliku plaani, sain aru, kus päris sviidid asuvad ja leidsin veebist kohaliku kinnisvara haldaja, kellel majas mitmeid rendipindu.
35 korruse stuudiosviit sai lukku. Unusta Booking, Agoda, Airbnb – ilusad pildid, vmi.

Kõrghoonete võlud. Liftid. Jälle

Neid on majas kokku kümme, aga tipptundidel käib nendega rõõmus viljelus. Kõigepealt ootad teda, nii 5–10 minutit. Siis, kui veab, hakkad liikuma. Ei, sa ei saa kohe oma korrusele mille nuppu vajutasid, enne otsustab see peaaegu igal korrusel peatuda. Alla või üles – vahet pole. Kogu protsess, enne kui jõuad kuhu vaja, võib vabalt võtta kuni 20 minutit. Eelmises majas, seal elegantne lahendus. Liftiuste ees – rongijaama moodi ooteala. Fuajee. Diivanid, toolid, lauad. Istu ja oota.

Katus – Infinity pool

Katusebasseini uksel seisab piletimüüja ja nõuab 8 eurot – minu mõttes krõbe, kohalike mõttes müstika.
Bassein vaatega linnale on võimas. All on Nha Trang oma signaalide, rollerite ja plasttoolidega. Üleval on ainult tuul, soe vesi ning tunne, et kõik see sebimine, ootamine ja nihverdamine oli seda väärt

Liiklus

Peategelaseks on siin roller – see on siin nii pereauto, veoauto, kui Uber. Kolm inimest, kaks kotti, üks koer ja kilekott banaane? Mahub. Helkur? Unusta. Kiiver? Vahete vahel, aga ainult juhil – kaasistujad usaldavad karmat ja pidureid mis töötavad umbes70 % ulatuses.

Rolleritega veetakse siin kõike. Diivaneid, voodeid, metalltorusid, klaaslaudu, aeg-ajalt ka terveid poode. Kui asi mahub kuidagi peale ja sõitma hakates kohe maha ei kuku, siis on transpordikõlbulik.

Olulised tingmärgid

Foor – soovituslik. Roheline tähendab „mine“, kollane „mine kiiremini“ ja punane „vaata vasakule – paremale ja mine“.

Piibitamine – kohustuslik. Mitte et „piibita vajadusel“, vaid „pane käsi signaali nupule ja ära võta enne sõidu lõppu ära“. Sest igaüks peab enda kohalolekust märku andma: piip-piip-piip – ma olen siin!

Autod – enamasti taksod. Liiguvad aeglaselt, aga kindlalt – nagu oleksid nad unustanud, et neil on neli mitte kaks ratast

Ülekäigurada – triibubuline teekate. Dekoratsioon, mitte lubadus.

Jalakäijad – kangelased. Võidab kiireim.
Tulemus? Kaos, mis töötab. Nagu herilasepesa – kõik sumisevad, reegleid ei ole, aga rütm on üks. Ja kui esimene päev lõpeb ilma kriimuta, tunned, nagu oleksid läbinud rolleriga balleti eksami – ilma et keegi oleks sulle õiget sammu õpetanud

Toit

Esimene  toidumoment ei ole restoranis, vaid tänaval.
Toit ei räägi siin ainult maitsest, see räägib kliimast, harjumustest ja sellest, mis kuskil on normaalne.

Tänaval keegi praeb, keegi kükitab, keegi keedab, keegi sööb. Midagi aurab kogu aeg. Midagi on alati pooleli. Jälgin eemalt protsessi ja  võib-olla hiljem otsustan, kelle panni juurde astun.

Mõni samm eemal, pood. Pilt hoopis teine. Klaasist vitriinid, sildid hindadega ja siis, täiesti ootamatult, õunad – ilusad, punased, kallid. Õun kui luksuskaup, mitte eputamiseks – see lihtsalt ei kasva siin. Õunapuu tahab kahte aastaaega, suve ja talve. Vietnam annab ühe – pika, märgade servadega suve. Nii tuleb õun kaugelt ja maksab vastavalt.
Põhjamaine paradoks: meil on õunad, mango on eksootika; siin on mango igapäevane aga õun on vaatamisväärsus.

Kui tänaval ja poodides on toit protsess, siis turg on selle ladu, koht, kust asjad liiguvad edasi. Palju, odavaid, nimeta asju. Jalatsid ripuvad seinal nagu värvinäidised. Potid, pannid ootavad uut omanikku, keegi sööb, keegi loeb raha, keegi magab leti all.

Aastavahetus

Panorama House, milles mu korter, on täpselt peaväljaku kõrval. Rõdult avanes vaade, mille jaoks tavaliselt ehitatakse eraldi vaateplatvorm või kuhu müüakse VIP-pääsmeid. Apartementi broneerides peas mõte: “Tasuta show, kõrgel, loožis – miks mitte?

Jah. Oleks teadnud, oleksin võtnud toa teisele poole maja. Või teise majja. Või teises linnaosas. Või teise ajavööndisse.
Lava kerkis nädal varem. Sellega algas „proovide“ maraton. Mitte kella kümnest viieni, vaid start anti juba umbes kell neli hommikul – kuni järgmise päeva kella neljani välja. Kui arvad, et tegu oli vaikse heliprooviga, kuskil kõrvaklappides, siis…
Bass oli nii sügav, et voodiraam nihkus paigast ning padi hakkas kaasa hüplema ja nenäod said rütmi – kuskil 90 BPM* kandis, pooltaktis võnkuvate helilainetega.

* BPM (beats per minute) – lööki minutis

Pettumus saabus avaõhtul. Ootasin midagi vietnamlikku – värve, kohalikke trumme, võib-olla isegi draakonit. Kell 21.00 astus lavale keegi Ameerikast tulnud „No Name“ räppar, kelle repertuaar koosnes kolmest sõnast ja ühest bassikäigust. Keerutas vinüülidelt ameerikaliku räppi, midagi inglise keeles vahele karjudes kuni südaööni.

Kell 23.55. räpp vaikis. Paus
00.00. – 00.20 Raketid. Kisa. Aplausid
00.20 räpp jätkus. Tund veel
Aasta üleminek, kui raketid linna ära valgustasid, oli õhtu ainus hetk, mil tundsin – olen Vietnamis, mitte Las Vegase keldris.
Keegi oleks nagu unustanud STOP-nuppu vajutada ja läinud magama.

Peatusmispaik 2

Nädal unetuid öid pani punkti. Pakkisin asjad ja  minema. Mitte emotsioonist, vaid puhtast vajadusest. 10km kaugusele linnast ja turistide hordidest eemale, kus meri on sama lähedal, aga heli tuleb ainult lainetest, mitte bassikõllist.
Horizon Hotell – mitte põgenemiseks, vaid taastumiseks.

Horizon Hotel

Seekord tegin teadliku valiku. Ei mingit katust ega „kõige kõrgemat võimalikku vaadet“. Tuba jäi kuhugi esimese ja viimase korruse vahele – täpselt sinna, kus lift ei ole seiklus, vaid lihtsalt lift. Liikumine majas oli lõpuks normaalne –  ei ootejärjekordi, ei peatust igal korrusel.

Sviit, mis ei ürita muljet avaldada sisustusega. See teeb seda vaatega. Kõik oluline on akna taga – tuba on lihtsalt koht, kust seda vaadata.

Vann keset vannituba, aken ees ja meri all. Praktiline? Mitte eriti. Kuid piisav, et aru saada, miks selliseid tube üldse tehakse.

Pärast kesklinnas Panorama House’i ja taastumist Horizon Hotellis on fookus teine. Siin ei ole ööelu ega liigset müra. On inimesed, kes on otsustanud – see on okei. See näitab Nha Trangi teist poolt, paremini kui öö läbi kestev räpp.

Kalade restoran – koht, kus menüüd pole vaja: kalad valivad sind, mitte sina neid, arvestus käib ainult sulas ning keegi ei küsi, mitu kala sa võtsid.

Nha Trangi köisraudtee

Kui tahad vaadata linna kõrgelt, 360 kraadise nurga alt ja seda mitte näiteks hotellitoa aknast, siis köisraudtee on selleks võimaluseks

See on siin nagu kommunistliku riigi vastus kõrghoonetele – ei ehitata üles, vaid see riputatakse üle vee. 3,3 kilomeetrit, 115 meetri kõrgust mere kohal. Ühendab mandrit Hon Tre saarega, kuhu on ehitatud Vinpearl – kuurort, mis on eraldi linn oma lõbustuspargi, akvaariumi ja hotelliga.
Üleval, kabiiniis, on vaikus. Mitte Hiina kaamerate vaikus, vaid tuule vaikus.

Vinpearl

Vinpearli asutas Vietnami miljardär Phạm Nhật Vượng, kes teenis oma esimese suure kapitali 90ndatel Ukrainas, müües seal kiirnuudleid.
Kui Ukraina näitas, et nuudlid toovad raha, siis Vietnam näitas, et Vinpearl toob kuulsuse.
Vinpearl oma rikkuse ja luksuse demonstratsiooniga on aga suuresti butafooria. Paljud majad on vaid fassaadid – toad ja sisekonstruktsioonid puuduvad. Elamine neis oleks nagu elamine reklaamplakatil: näeb hea välja, aga tuult peab ainult välimine kiht.

Huvitav ja muljetavaldav, aga mitte päris see, mille pärast Vietnamisse tulla.

Ilm – dets, jaanuar

Temperatuur on talvel siin viisakas, umbes +26–27 C^o. Nii soe, et ei ole külm ega jahe. Palav ka ei hakka. Tuul teeb oma töö ja meri aitab kaasa. Päike on olemas, aga ei pinguta. Minu neljanädalase kohaloleku jooksul nägi see vaid kolmel korral tõeliselt päikese moodi välja – sellisel, mil võimalus päev läbi rannas praadida, ülejäänud päevadel tuli leppida „Michelini päevitusega“* 

* „Michelini päevitus“ – aeglane küpsemine madalal kuumusel. Päike on olemas, aga töötab läbi pilvede.  Päikesepistet ei saa, soojened tasapisi ning tulemus on ühtlasem ja parem jume.

“Võõrad (2)”

Nordwind Airlines – Vene tšarter. Sama žanr, mis meil kunagi SmartLynx.
Mitte lend kui elamus, vaid lend kui tööriist. Tööriist, mis veab nad siia, pistab hotelli ja korjab hiljem kokku – nagu hooajaline kaup, mis saabub ja kaob koos päikesega. Need on needsamad “võõrad” – talvised rändurid Idast, kellele Nha Trang on Vietnamis see, mis Sanya oli Hiinas või Alanya ja Kemer Türgis
Päike, meri, odav elu. Keel pole oluline, kohalik elu ammugi mitte.
Siin ei küsita, kes sa oled. Piisab, et tuled talveks.

Napp kuu Nha Trangis möödas.
Pakin kohvri, vahetan käiku ja lisan gaasi – Ho Chi Minh.
Tempo muutus