Üks nimi, miljonid rollerid
Saigon, vabandust Hồ Chí Minh – keegi parandab nüüd niikuinii paari minuti jooksul, ei olnud sihtkoht, vaid vahepeatus. Kuna edasine jätkulend Phú Quốci saarele läks siit, tundus mõistlik mitte kohe järgmisele lennukile hüpata, vaid teha mõnepäevane kõrvalepõige.
Sama lennujaam, sama suund – lihtsalt lisatud võimalus vaadata linna, mis niikuinii jäi tee peale.
Liiklus kui etendus
See on siin nagu lavastatud vaatemäng, milles “9 miljonit inimest ja umbes 12 miljonit rollerit” osalevad iga päev ellujäämise nimel peetavas “Demolition Derby´s”*, ning kus üks julge turist mängib mängu „vaata ja looda, et elu jätkub ka teisel pool teed“.
Foor on dekoratiivne element, mida ignoreeritakse suurema pühendumusega kui kiiruspiiranguid Eestis. Ülekäigurada on valearvestus, aga kui liitud kohalikega ja liigud nagu kalaparves – usaldades, et keegi ei taha sind päriselt alla ajada, võid teiselt poolt teed välja tulla elusa ja parema inimesena.
*Demolition Derby – Ameerikast pärit võistlus, kus autod üksteisele rõõmsalt sisse sõidavad ja võitja on see, kes lõpuks veel liigub.
Siin – metafoor Ho Chi Minhi liikluse kohta: palju osalejaid ja üllatavalt toimiv süsteem, kus ellujäämine käib kogemuse, mitte reeglite järgi.
Hommikuti, enne kui linn päriselt käima ja õhk paksuks läheb, kuulub jõeäär jooksjatele, pensionäridele ja neile, kes tahavad hetkeks uskuda, et Ho Chi Minh on rahulik paik. Kell kuus on promenaad veel rollerivaba. Vanad onud teevad tai chi’d ja noored jooksevad mööda, üritades veenda end, et see on normaalne linn, kus saab hommikul jooksuringi teha ilma et keegi sust üle sõidaks.
Need hommikused romantikud kaovad kiiremini kui mu teelusikas (sellest hiljem) ja jõeäär muutub taas lihtsalt kohaks, kus saab õhku hingata ainult siis kui oled piisavalt varajane või piisavalt hull, et arvata, nagu see vaikus kestab kauem kui su kohv tassis jahtub.
Ilmast
Kuumus ja niiskus ei ole siin taust, vaid pidev surve – nagu keegi suruks su näo vastu sooja ja märga pesusvammi ning sosistaks vaikselt: ”kas oled kindel, et tahad siin olla?”. Sa ei kulge läbi linna, sa venid sellega koos – läbi õhu, mis on nii paks, et võiksid sellest noaga viilu lõigata.
Iga samm on võitlus gravitatsiooni ja oma higinäärmetega ning päeva lõpuks on selge, miks keegi ei kiirusta – kiiremini lihtsalt ei jaksa. Kohalikud jahutavad end kohvikutes, kus konditsioneerid puhuvad nii kõvasti, et juuksed lendavad peast ja vaatavad tänavat nagu suurt akvaariumi, kus vaevlevad turistid proovivad endale selgeks teha, miks nad otsustasid siia tulla ja miks nende kaart on nüüd läbi imbunud nii higist kui kahetsusest.
Toit – söö nagu kohalik
Väljas söömine on siin logistiline operatsioon, kus tuleb korraga arvestada tabureti, tänava, liikluse ja supikausiga. Phở´d ja bánh mì’d* sööd 30 sentimeetrisel plastiktaburetil, põlved kõrvadega ühel kõrgusel, samal ajal kui rollerid vuhavad su jalanõudest paari sentimeetri kauguselt mööda. Keegi ei pea seda ohtlikuks, see on lihtsalt lõuna ja kohalikud naeratavad viisakalt, kui sa oma söögipulkadega võitled – ka nemad on kunagi alustanud.
*Bánh mì – Vietnami tänavavõileib prantsuse baguette’is (pikk, krõbe sai), liha, marineeritud köögiviljad, koriander, tšilli. Kiire, odav ja üllatavalt tasakaalus
“Street food safety” on teema, millest räägitakse palju, enamasti valel toonil. Kohalikud söövad just tänaval, sest toit on värske, valmistatakse kohe ja süüakse kohe. See ei seisa tundide viisi, nagu vahel hotellis või restoranis juhtub, ega jõua vahepeal kahtlaseks muutuda.
Vietnami kohvi kvalifitseeruks eurooplase jaoks pigem keemiliseks äratuseks kui joogiks. See on nii kange, et hakkad vaime nägema. Alles magusa kondenspiima lisamine tõmbab selle tasakaalu ja toob su äkksurmast tagasi.
Ben Thanh Market
Linna suurim turg on olnud siin juba alates 19. sajandist – enne pilvelõhkujaid, enne mootorrattamerd ja enne seda, kui Saigonist sai Hồ Chí Minh. Hoone on muutunud, turg ise mitte: kauplemine, söömine ja suhtlemine käib sama loogika järgi nagu sajand tagasi. Siit võid osta kõike oma ülejäänud eluks, kaasa arvatud asju, mille kohta veel viis minutit tagasi arvasid, et sul pole neid kunagi vaja. Turistid sagivad ringi, rahakotti vastu rinda surudes nagu murelik ema oma last, ja peavad omavahel aru, mis veel ostmata jäi.
Kauplemine on siin kohustuslik, või muidu võib müüja nutma hakata – või sa ise, kui avastad, et samu sokke müüakse hotelli lähedal poole odavamalt.
Koloniaalarhitektuur mis põrkub tulevikuga
Šokolaadipruunid fassaadid, rõdud kergelt roostes ja uksed piisavalt kõrged, et sisse astudes tuleb tahtmatult “kummardada”, need on Prantsuse koloniaalhooned, mis lagunevad siin väärikalt, samal ajal kui nende ümber kerkivad klaasist tornid, mis kuulutavad: „Meil on 5G ja oma minevik.”* Need kaks maailma seisavad kõrvuti nagu vanaema ja TikToki noor sisulooja ühes ruumis, mõlemad veendunud, et just nemad esindavad tulevikku kõige paremini.
*Saigon oli ligi sajand Prantsuse võimu all (19. saj lõpp kuni 1954). See seletab nii prantsuse arhitektuuri kui ka linna euroopaliku planeeringut, mis tänaseni siin uute hoonestustega koos püsib.
Kirikud
Katoliku kirikud kujundavad samuti linnapilti – prantslaste jäetud pärand ja üks väheseid lääne religioone, mis on Vietnamis päriselt juured alla ajanud ega ole jäänud pelgalt turistide fototaustaks. Õhtuti on need valgustatud, rahvast täis ja pigem kohtumispaigad kui vaiksed pühakojad. Veel üks vana kiht linnas, mis elab tänapäevases rütmis edasi. Notre-Dame’i katedraali ees – ja jah, nad tõesti panid selle nime talle – prantslased pole ju kunagi tagasihoidlikud olnud, seisavad noored paarid ja teevad selfisid, samal ajal kui sees süüdatakse küünlaid mõne rollerijuhi turvalise kojusaabumise nimel.
Ilmselt vaatab Jeesus neile rolleritele järele ja mõtleb, viimane kord kui ta sellist kaost nägi, oli see Rooma ajal.
Tänavaelu
Ho Chi Minh Citys ei ole tänav ainult liikumiseks – see on elutuba, magamistuba ja köök ühes, lihtsalt ilma seinteta ja konditsioneerita. Siin süüakse, oodatakse, puhatakse ja elatakse. Mõne jaoks päriselt, teiste jaoks kuni järgmise kinnisvarabuumini. Keegi teeb sillapiirde ääres magamisaseme, kolmas on parkinud rolleri nii, et sellest saab voodi. Kõik tundub ajutine, aga samas täiesti normaalne.
Laps, kes istub õhtul teepervel oma “kodutoas”, ei ole seal ajutiselt – see ongi tema aadress, mille postikood on – “mootorratta kõrval, kolmas taburet vasakult”. Kõrval lebavad vähesed asjad mis mahuvad kilekotti, sest kehtib reegel – mida vähem sul asju on, seda kiiremini saad rolleri eest ära hüpata.
Keegi ei tee sellest numbrit. Turistid pildistavad seda kui “autentset Aasia-atmosfääri” Instagrami jaoks, kasutades filtrit nimega VSCO viletsus*, samal ajal kui kohalikud kõnnivad mööda, sest see on nende jaoks sama tavaline kui prantslase jaoks baguette.
*VSCO– populaarne fototöötlusäpp ja filter, millega tehakse ka vaesus ja rasked olud visuaalselt Instagrami jaoks sobivaks.
La Vela Saigon Hotel
Suur, läikiv, ambitsioonikas – hotell, mis tahab olla rohkem kui lihtsalt ööbimiskoht. Üleval katusebassein koos päevitusalaga, all Ho Chi Minh oma tavalises tempos. Täpselt selline koht, kuhu pärast päevast tänavakaost tagasi kukkuda ja paariks tunniks end linnast välja lülitada.
Sviit on avar ja mugav. Rõduvaade linnale ning vannituba, kus klaasist sein ja eraldiseisev vann tekitavad tunde – oled hotellis või reklaamfotol.
Selline “seitsme tärni” hotell. Ametlikult muidugi viis. Ülejäänud kaks jäävad kujutlusvõimele. Sest tärnid on siin nagu rollerite kiirus – suhteline mõiste, sõltub sellest, kas vaatad fassaadi või arvet.
Väljaregistreerimine oli omaette etendus. Ei saanud lihtsalt minema jalutada. Pandi istuma receptioni vastas olevale diivanile nagu ooterežiimis kahtlusalune, kuni kusagil üleval keegi hotelliboy* – kes oli ilmselt detektiive rohkem mänginud kui mina Monopoli – edastas walkie-talkiega alla infot, kas mu tuba on tühjaks röövitud või mitte.
* Hotelliboy – jooksupoiss, kes teeb need asjad, mida keegi teine ei taha või ei viitsi teha.
Minu toimepandud kuriteod:
- Üks pooleldi söödud pakk kartulikrõpse. See võrdus viie euroga. Pool. Pakki.
Viie euro eest saaks turult juba terve koti, aga eks luksus ongi suhteline, eriti kui see on „seitsme tärni“ hotelli krõps.
- Üks kadunud teelusikas. Nad otsisid seda nagu oleks tegemist mingi iidsest dünastiast pärit kalli antiikesemega, samal ajal kui ma sellega avalikult, ilma igasuguse häbitundeta hotelli administraatori nina ees topsist jäätist limpsisin
- Üks kadunud komplekt susse. Ühekordsed. Kallid. Ka sellised 7*.
Need, mis normaalses hotellis peale kasutamist ära visatakse, aga siin ilmselt desinfitseeritakse, pakitakse ja müüakse järgmisele külastajale.
Sussid on nüüd kodus, kingariiulis, suveniiriks.
Kuid pärast katusebasseini ja sviidi rõduvaadet allpool kihutavatele kaheteistkümnele miljonile rollerile sain aru, et natuke absurdsust ja üks kadunud teelusikas koos sussidega, on selle kogemuse eest siiski üsna odav hind.
Kõrvalpõige ajaloole
Saigon sai nime Hồ Chí Minh 1976. aastal, pärast Vietnami sõja lõppu põhja ja lõuna taasühinemist ning nimetati ümber surnud kommunistliku liidri auks.
Nimi muutus, linn jäi samaks ja kasutab täna mõlemat nime vastavalt tujule.
Vietnamisõda
Sõda, mis kestis aastakümneid ja lõppes 1975. aastal Põhja-Vietnami võiduga.
Kui oled üles kasvanud 90ndate Rambo-filmidega, kus sõda oli lihtne: üks mees, üks missioon, üks rinnaümbermõõt, siis tegelikkuses oli see kaheksa miljonit inimest, igaühel oma missioon kus keegi ei saanud lõputiitreid.
Sõjamuusem
War Remnants Museum ei ole just koht, kuhu satud kogemata.
Vaikus. Kõikjal vaikus. Selline, et su kuulmistaju teravneb kahekordseks ja mõistad, miks vietnamlased kannatavad vaikides.
Turistid teevad selfisid tankide ja lennukite ees, mis mõjuvad pigem lavakujundusena kui sõjamasinatena. Vaatad neid, siis pilte Agent Orange’ist* ja vajud mõtetesse.
Astud välja… ja seal on jälle need 12 miljonit, mis ei peatu mitte millegi, ka mitte ajaloo ees.
Muuseum ja ajalugu jäävad selja taha, linn mitte.
Lähed, ostad tassi kohvi ja kaod rahva sekka.
* Agent Orange – Vietnami sõja ajal kasutatud keemiline mürgisegu, millel olid laastavad ja pikaajalised tagajärjed inimestele ja loodusele
Viimane hommik.
Lennujaam. Suund ekvaatori poole, väikesele saarele nimega Phú Quốc.
Lõpuks hingetõmme, ilma et keegi peaks arvet kadunud teelusika üle.
Neljast päevast Ho Chi Minhis piisas.
Linn on ja jääb, koos kaheteistkümne miljoni rolleri, ühe walkie-talkie’ga hotelliboy ja lõputu supiga, milles kõik sulab.
