Phu Quoc. Piltpostkaart, mida ei taha ära saata

Kui mandri – Vietnam on lakkamatus liikumises olev mootorratas, siis Phu Quocis jäetakse ratas randa seisma. Ega kolmekümne kilomeetri pikkusel saarel – mis umbes poole väiksem kui Hiiuma, kuhugi väga minna pole. Ring saab täis enne, kui suu kordagi kuivaks jõuab minna. Saar, mida turismibrošüürid hellitavalt „Pärlisaareks“ kutsuvad – nagu oleks tegu kohaga, kus leidub ainult tuhksuhkrust liivarandu ja vaikseid spaapaviljone, on tegelikkuses hoopis vahepealne lahendus.

Menüüs on kaks valikut – Ida vs Lääs, soovi korral ka Lõuna poolne külg.

Ida  – Vaikus, rahu, paradiis. Alguses on hea. Väga hea. Siis jõuad meditatsiooniga ühele poole. Ja siis hakkab vaikselt igav.
Lääs: Melu, ööelu, liikumine. Tegevust jagub.

Veel 5–7 aastat tagasi

• mõned rannad
• mõned külad
• mõned koerad, kes teadsid täpselt, mitu inimest päevas saarele satub
• õhtul vaikus. Ja päeval.
• vähem kaost, vähem närvi.
• vähem elu…, kui aus olla.

Siis tulin mina.
Eelmisel aastal. Täiesti juhuslikult.
Phu Quoc nagu salajane fail, kaustas “kunagi hiljem”.
Euroopas ei rääkinud sellest keegi. Mitte veel.
See oli siis. Saar mis pooltoores. Turism oli olemas, aga madala profiiliga.
Täna on pilt teine.
Phu Quoc, mis liigub massidesse. Aeglaselt, aga kindlalt. Ehitatakse. Avatakse. Optimeeritakse..
Ta ei ole enam saladus.

Sümboolne hetk
1. Jaanuar 2026
Lennujaam. Tervitatatakse esimesi saabujaid. Lillede ja kingitustega.
Väidetavalt on tegu tähtsa hetkega: saarele saabuvad korraga 19 999 999., 20 000 000. ja 20 000 001. turist.
Ilusad numbrid.
Natuke kurb ka. Sest mina jõudsin mõni päev hiljem.
Ilma lillede, ilma kingitusteta, ilma aplausita

Ilm

Ekvaatorist kümme kraadi puudu.
Sellega vist kõik öeldud.
Ülejäänu on füüsika. Edasi läheb juba palavaks.

Aasta keskmine temperatuur püsib visalt 27–28 kraadi juures. Aga jaanuaris on juba selgelt soojem kui statistika lubaks. Päeval istub temperatuur pigem 29-30 kandis ja aeg-ajalt ronib üle kolmekümne. Selline mõnus, kus sa ei saa enam aru, kas sa higistad või lihtsalt sulad vaikselt oma riiete sisse. Vahel „jahtub“ 26–27 peale, aga see on vahe, mida märkab ainult termomeeter. Keha jaoks on kõik nagunii palav. Siin on kaks ilma: see, mida sa näed Instagramis, ja see, mis sul tegelikult seljas on.

Sademeid tuleb aastas umbes… mingid millimeetrid (nagunii keegi nendest numbritest aru ei saa) Kõlab nagu statistika, aga päriselus tähendab see, et vihmaperioodil (mai–oktoober) võid kohvikus tellida korraga kohvi ja duši. Sest mingi koht katuses lekib alati. Vihm ei tule siin kunagi märkamatult. Kõigepealt läheb taevas mustaks nagu öö Koplis, siis hakkab tuul palmidelt lehti sikutama ja lõpuks kallab alla, nagu oleks keegi taevas kraani lõpuni lahti keeranud. Kakskümmend minutit hiljem paistab päike jälle, nagu poleks midagi juhtunud.

aga Ükskord.
Hommikul vara.

ja tuul.
…saa või nohu.

Kolm kohta. Üks saar. Et rütm ei kivistuks.

Esimene peatus
Idarannik
Kuurort 1
5★
Latt kõrgel

Teine peatus
Idarannik
Kuurort 2
5★
Sama latt

Kolmas peatus
Läänerannik
Kuurort 3
5★
Latt ei lange

Sunset Town

Lõunatipus asuv linn Sunset Town on nagu Vinpearli koopia Nha Trangis, aga teise käekirjaga
Itaalia fassaadid, väljakud, kellatorn, pastelsed majad – kõik need toonid, mida sa oma roosades unenägudes näed, on pressitud vertikaalselt üksteise külge, treppide ja kitsaste käänulike tänavate vahele.
Milano?
Rooma?
See on “Itaalia” samamoodi nagu kiirnuudlid on “Aasia toit”.

Tunne. Sunset Town ehitati kindlasse eesmärki: et saaksid pildistada: päikeseloojangut, mis näeks välja nagu oleksid Sitsiilias, “Kiss Bridge´i”, kus kaks inimest saaksid selle keskel suudelda. Ja Rooma Colosseumi, aga ilma ajaloota, kus kõik on õige mõõduga, aga natuke liiga uus.

Päeval on linn vaikne nagu muuseum enne avamist. Kuid kuskil kella viiest läheb lahti: inimesed ilmuvad nagu ööliblikad valguse kätte. Droonid sumisevad taevasse ja iga pink, iga trepiaste, iga väike kaljuotsake täitub eluga, mis ootab ühte hetke – seda, kui päike vajub merre ja taevas värvub oranžiks.

Siis see juhtub. Päike kaob. Keegi mängib taustaks Italianot – miskit, mis kõlab nagu “That’s Amore”, aga pole seda (autoriõigused) ja terve “linn” hingab koos. Isegi kõige kibedamad reisikriitikud – need, kes mäletavad veel aegu, kui selle kohal oli vaid kalurite küla – peavad tunnistama – vaade on hea. Mitte autentne, mitte “päris”, aga hea, nagu hästi tehtud reklaam.

Kui Phu Quoci idakülg oli see koht, kus sa mõtled oma mõtted ära, siis Sunset Town on see, kus sa mõtled, et võib-olla pole mõtet mõelda midagi – võib lihtsalt vaadata, kuidas keegi teine on ehitanud sinu jaoks perfektse hetke, mille sa saad salvestada ja koju viia nagu suveniiri, mis ei mahu küll kohvrisse, aga mahub Instagrami feed´i.

Ratas – liiklusvahend, mis jäi mul randa seisma.
See siiski liikus. Vahel

Ženšenn

Juurikas alkoholis – asi, mida ostetakse harva maitse pärast vaid alati lootuse pärast. Mida suurem juur, seda suurem usk.

Klaas seisab letil nagu akvaarium, kala asemel hulbib seal liikumatult inimene.
Või midagi väga inimese moodi. Tegelikult on see ženšenni juur – levinud Koreas, Hiinas ja Vietnamis. Müüakse ravimina ja kingitusena ning staatuse sümbolina.

See ei ole dekoratsioon. See on meditsiin. Mitte päris selles mõttes, vaid uskumusest. Juur on leotatud riisiviinas, sest vesi on nõrkadele ja tee on inglastele. Alkohol hoiab kuju alles ja vihjab, et tegu pole lihtsalt taimega, vaid millegagi, mis annab Power´it.
Mida rohkem juur meenutab inimest – käsivarred, jalad, kõver selg – seda väärtuslikum ta on. Ilu ei loe. Loeb elujõud. Seepärast on ta klaasis, nähtaval. Nagu trofee. Või hoiatus. Aeg ajalt valatakse pits. Mitte janu pärast, vaid „raviks“. Uskumuste järgi aitab see seda konkreetset osa mehelikkusest, millest räägitakse tasa ja tähtsalt.

Hinnad küünivad sadadest kuni tuhandete eurodeni, olenevalt juure vanusest ja päritolust

Phu Quoc–Cable Car. Köisraudtee ehk kuidas hõljuda 8 kilomeetrit üle vee ja mitte kuhugi jõuda.

Sa kuuled sellest juba alates esimesest päevast. “Maailma pikim mereköisraudtee!” hõikab iga vastutulev müügimees ” Viisteist minutit minutit õhus! Imelised vaated!” Ja sa mõtled – noh, miks mitte. Midagi veel. “Itaaliale” lisaks

Nii.
Sa lähed.
Või õigemini – seisad.
Sest köisraudtee ei alga sõiduga, see algab järjekorraga. Pikk, produtseeritud saba, mis on disainitud nagu Disneylandis: sa liigud aeglaselt läbi koridoride, läbid turvakontrolli ja lõpuks seisad platvormil.
Siis see tuleb. Vagun. Klaasist, puhas, päikest peegeldav.
Astud sisse koos pensionäridest paarikesega kes alustasid filmimist juba poolt tundi tagasi ja veel ühe üksiku ränduriga, kes vaatab aknast välja nagu viimast korda ja kes teab juba, et tagasi on veel pikem järjekord.
Uks sulgub. Kõlaritest voolab midagi vietnami keeles – kõlab nagu hoiatus. Aga võib-olla tervitus.

Ja siis – liikumine
See on veider. Ühel hetkel oled maa peal ja järgmisel hetkel oled õhus. All avaneb meri, mitte selline filmilik sinine meri, vaid see päris asi – roheline, kohati pruun. Kalakasvandused valgete ujuvate anumatega, mis paistavad kaugelt nagu kummitused. Need on need kohad, kus kasvatatakse homseks su sushi.

Sa vaatad neid läbi klaaspõranda, ja mõtled, et see on võib-olla kõige autentsem asi, mida sa terves Sunset Townis näed.
Vahepeal vaatad telefoni,vahepeal mõtled tõsiseid mõtteid. Proovid näiteks mitte mõelda, et trossid võivad katkeda.
8 kilomeetrit – maailma pikim, mäletad? 
Sa pead sellest tegema 45-sekundilise video, mis näitab, et sa oled elus. Vaba ja õnnelik!

Kus turist ei käi – kus “lõhn” on tõeline

Turistidele lõpeb Phu Quoc seal, kus algab kala. Ida- ja lõunarannikul pole spaasid – on vaid sadamad, on paadid ja kala. Palju kala.
Hommikul kell kuus käib siin juba melu. Kalurid sorteerivad öösaaki – sardiinid, kalmaarid, mõnikord ka kahtlased olendid, mille nime veel inglise keelde ei tõlgita. Pole mõtet, turist ei ostaks niikuinii.
Naised istuvad räämas kail, puhastavad võrke, suitsetavad ja vaatavad tuimalt mööduvaid rollereid.

Need külad ei ole “pildistamisväärsed” turismi mõttes.
Siin lehkab. Intensiivselt. Lämmatavalt.
Roiskunud kalast, uriinist, bensiinist, poolmädanenud toidust. Ja veel millestki, mis paneb mõtlema, kas hingamine on üldse vajalik.

See siin ei ole ainult “Pärlisaar”
Siin näed, et inimesed teevad tööd, kus nad ei küsi, kas sa oled TripAdvisorist. Kus meri on endiselt töövahend, mitte taust ühe eurose smuuti jaoks.

Aiad

Külades üks tähelepandamatu detail. Mis ei klappinud. Mitte kuidagi.
Majad tagasihoidlikud. Betoonplokid, valged plaadid, mõni kergelt hallitav.
Aga aed. Sa näed seda kaugelt – kuldne sepistus, marmorsambad. Väravad mis näevad välja nagu ootaksid riigipead, mitte rolleriga onu koju jõudmist.
Aiad mis kallimad kui mõne Eesti maakonna SKP.

Ja aia taga, mitte midagi. Mitte mingit roosiaeda, ei purskkaevu, isegi mitte seda ühte palmipuud, mida sa eeldaksid sellise investeeringu juures. Mõni mootorratas, pesunöör ja see sama onu, kes vaatab sulle otsa nagu oleksid sina see, kes ei mõista.
Võib-olla see ongi point. Rikkus pole siin see, mis sul on, vaid see, mis sul näib olevat. Võid elada betoonkarbis, aga kui su värav koos aiaga näeb välja nagu Louvre’i kõrvalharu, on kõik korras.

Avavee ujumised  – entusiastlik uljaspea.

Mõte oli Phu Quocil mitte lõdvestuda, vaid treenida.
Tüüpiline bäkker* läheb Aasiasse, et “leida ennast”. Mina otsustasin ennast aerodünaamilisemaks teha.
Nii ma siis jooksin hommikuti enne tõusvat päeva otse merre.
Kottpimedasse.

*bäkker (släng) – seljakoti reisija

28 kraadi sooja vett
Ja mina – ujumas, nagu oleksin Emajões, mitte Vaikse ookeani serval.
Üksindus on täielik.
Peegelsile vesi, nii tume, rannajoont ei näe.
Kuu vilksab. Kusagil kärgatab – välk. Või generaator.
Kolm kilomeetrit edasi-tagasi, ainult mina ja plankton. Romantikat nii palju, et ma isegi ei märganud kui see lõppes.

Kolakas tuli täiesti ootamatult ja valusalt.  Mitte pehme meduusi plärts, vaid selgelt korralik tabamus. Löök mis tabas meelekohta sellise jõuga, et aju tegi restardi.
Kahjuks või õnneks ei näinud, mis see oli. Kätte ei saanud. Üles ei leidnud. See oli ja kadus.

Nädal hiljem tuikas see koht ikka veel. Mitte just nii, et ma oleksin üle elanud ajupõrutuse, aga piisavalt et meeles pidada: meri on ikka suur. Ja et seal elavad asjad, mis ei huvitu minu triatlonist.
Statistiliselt suht mõtetu juhtum. Tõsine mats Peipsi järve suurusel tühjal väljal – see on 0,01–0,05%, ehk umbes üks kord 4000 -10 000 ujumise kohta.

Kui keegi annab mulle oma mootorrattakiivri, siis ujumine jätkub

Kokkuvõte

Phu Quoc on nagu viimane fake ending. Nagu film, mis näitab sulle lõputiitreid. Mis laseb sul teeselda, et see lõputu puhkus ongi lõputu. Kõik on siin piisavalt sile, piisavalt soe, piisavalt odav. Ja aeg venib nagu tigu, kes on otsustanud, et kiirustamine on väikekodanlik.

Lükkad edasi mõtet, et see kõik saab kohe läbi. Et järjekordne hommik ei ole mitte „veel üks päev paradiisis“, vaid „veel üks päev vähem enne seda, kui pead otsustama, mis keeles sa edaspidi mõtled“.
Istud vaikuses, mis taandub nagu vesi enne mõõna. Lased selle libiseda nagu viimasel joogitilgal oma klaasi põhjas – tead, et see saab otsa, aga hetkel on see veel seal.
Kuskil kuklas, nagu püsiv peavalu pärast seda merekolli, on juba järgmine vaatus.
Hanoi.

Ja pärast seda – see koht, kus öeldakse „Tere tulemast koju” ja sa vastad „aitäh”, aga mõtled: „Kas ma olen valmis?” Ignoreerid seda mõtet. Veel natuke. Veel üks hommik, mil ärkad ja ei tea, mis nädalapäev on. Veel üks ujumine (basseinis), kus ei pea kartma midagi peale omaenda väsimust. Veel üks õhtu, kus lihtsalt oled – nagu see ženženn purgis, kes ka lihtsalt on ja ootab, et keegi teda jooks.

See oli jaanuaris.
Ajal, kui tuttavad kodust postitasid pilte lumest, tekstiga „nii ilus talv Eestis“.

Järgmisena Hanoi.
Kus vaikus on see, kui mootorratas ei tööta.