Hanoi — aklimatiseerumiskapsel enne tagasitulekut
Kuu tagasi olin tõsimeeli veendunud, et +30 kraadi ja 90% niiskust Phu Quocil on kliimagenotsiid.
Seisan Hanoi 23 kraadises „külmas“, tõmban õlad üles ja võbistan huul. Nagu oleks eksinud Lapimaale. Kolm kuud Aasiat ja termostaat on paigast ära. Isegi see +23 tundub juba ettevalmistusena millekski veel külmemaks.
Kõik on suhteline, eriti kui pea kohal ripub Eesti talve Damoklese mõõk. See nädal siin on viimane soe kapsel enne seda, kui pean taas õppima, mis on “sokkide” kontseptsioon.
Tagasilend Eestisse on paratamatus.
Võib-olla mitte.
Valuuta vahetus Vietnamis (päris versioon) ehk kuidas ma sain miljonäriks
Hea kursiga ei vahetata raha pangas. Ega hotellis. Ega kohtades, millel on silt Exchange ja mis on viisakalt tähistatud Google Mapsis. Ja kui on, siis vale nime all.
Sa saad neist teada ainult ühelt inimeselt teisele.
Või juhuslikult.
Või mitte kunagi.
Valuuta vahetuspunkt kui selline, seda ei eksisteeri siin.
Raha vahetatakse kullapoodides, kohtades, millest ei räägita. Mis näevad välja nagu ehetesalong, aga käituvad nagu paralleelreaalsus.
Tehingu anatoomia näeb välja selline:
Astud sisse. Vitriinis on kuld.
Ja tädi, kelle arvutamisvõime ületab CERNi superarvuteid.
Leti all toimub tegelik majandus. Kursid mis paremad. Alati.
Kviitungeid pole. Küsimusi ei esitata.
Kõik käib vaikiva kokkuleppe järgi, mida ei õpetata ega seletata.
Sina: “Euro?”. See on kogu sõnavara, mida vaja. Võib lisada “big”, kui tahad vahetada rohkem kui 50 eurot.
Tädi ei vaata sind. Ta vaatab su rahakotti. Vaatab, kuidas sa seda hoiad.
Ulatan 100.
Tädi naeratab. Naeratus, mida näed siis, kui keegi teab midagi, mida sina ei tea.
Siis nimetab ta numbri. See on alati parem kui pangas. Mitte palju, nii 50-100 dongi euro kohta – aga piisav, et tunneksid end finantsgeeniusena.
“Kaks miljonit viissada tuhat dongi,” ütleb ta möödaminnes, justkui räägiks porgandite kilohinnast.
Ma noogutan targalt, justkui mõistaksin. Aga aju on juba alustanud süsteemikrahhi. Kaks miljonit? Viissada tuhat? See on… see on… teen kiirelt mõned matemaatilised tehted – 2 500 000 dongi jagada 100 euroga… see teeb… see teeb midagi…
Ma olen miljonär!
Siis tuleb loendamine. Laua all. See on oluline. Rahad loetakse mitte leti peal, vaid sinu ees, laua all. Annad oma eurod, tema paneb need sahtlisse, mis ei ole kassasahtel vaid lihtsalt… sahtel. Siis tõstab ta koti dongidega – jah, koti, sest donge on liiga palju, et neid käes hoida – ja paneb selle su ette lauale, aga mitte täiesti, vaid poolenisti, nagu hoiaks tagasi, et näha, kas hakkad nutma. Õnnest või hirmust.
Sa loed. Mitte kõiki, sest see võtaks 20 minutit. Loed ainult viielised ja vaatad talle otsa. Pilk, mis tähendab: “Ma usaldan sind, aga mitte piisavalt, et mitte üle lugeda.”
Ta noogutab. See on vähim, mida Vietnamis klienditeeninduseks nimetatakse.
Esimesed kolm päeva maksan kõige eest liiga palju, sest loen nulle kupüüridel valesti. Ostan kohvi. 35 000. Annan 350 000, sest need nullid tantsivad silme ees nagu Phu Quoci ööliblikad.
Neljandal päeval loobun matemaatikast ja töötan välja süsteemi: kui söögikord maksab “miljon”, olen midagi valesti teinud. Kui maksab “kakssada”, siis on kõik hästi.
Mu rahakott on paks nagu teatmeteos ja kaalub rohkem kui seljakott. See on esimene kord elus, kui olen miljonär. Ja esimene kord, kui 100 euro väärtuses kohalikku valuutat ähvardab püksitasku õmblustest lahti rebida.
VinFast – Vietnami autotööstus
See pole nali. See on fakt. Nimi on VinFast mis sündis otsusest, mitte evolutsioonist. Tehased kerkisid kiiremini kui liiklusfoorid. Mudelite rivi – lühike, konkreetne, ilma nostalgiata. Pole sajandipikkust ajalugu, pole romantikat. On ambitsioon. VinFast ei konkureeri Saksamaaga.Ta hüppab otse elektrisse, jättes vahele kogu sisepõlemismootorite peatüki ja ütleb: “see oli vahepealne lahendus.”
Kui väljusin kullapoest miljonärina, küsisin endalt – kui palju ühe miljoni dongiga ära teha saab. Vastus: üsna palju, aga mitte piisavalt, et osta Vietnami oma autot.
Siin ongi probleem, mida Vietnami valitsus ja üks mees nimega Phạm Nhật Vượng – kelle nime ei suuda hääldada isegi siis, kui oled joonud tassi kohaliku kohvi ilma kondentspiimata, üritavad siin lahendada.
Tere tulemast VinFasti maailma – vastus Teslale, Toyotale ja kõigile neile küsimustele, mida keegi ei esitanud.
Ambitsioon vs tegelikus
VinFast on bränd, mis ilmus ühel päeval välja nagu seen pärast vihma, aga seen tuli 5 miljardi dollari suuruse eelarvega ja plaaniga teha Vietnamist oma Detroit, ilma Motowni* muusika ja õigusliku segaduseta.
*Motown – 1960.–70. aastate Detroiti soul’i ja popi muusikatööstus; linna kultuuriline sümbol.
Reklaamides sõidavad need autod läbi ultramodernsete linnade, kus teed on siledad ja rollerid on… noh, neid polegi. Aga kui vaadata Hanoi tänavatele, siis VinFasti autosid näeb siin umbes sama tihti kui lumekoristusmasinaid. Nad on olemas, aga pead teadma, kust otsida – tavaliselt hotellide või rikaste ärimajade parklas, kus nad seisavad nagu UFOd, mis on maandunud planeedile, mille elanikud pole veel valmis tsiviiliseerumiseks.
Kord nägin ühte VinFasti maasturit ristmikul. Sellist, mis võtab enda alla pool ristmikku. See oli punane. Või oli see oranž? Ei – kindlasti punane. Värv tundus nii uus ja erinev, et see ahhetas mind paigale. Hiiglane seisis punase fooritule taga – uskumatu, need eksisteerivad siin – ja ümber selle keerlesid rollerid nagu elektronid ümber aatomituuma.
Juht – ilmselgelt keegi, kes teenib aastas rohkem, kui keskmine vietnamlane suudaks VinFasti rattakatte eest maksta – vaatas välja nagu oleks pisut üllatunud, et ta ongi autos, mitte rolleri seljas.
Tulevik, mis seisab punase tule taga. Selle asemel mahuks siia ristmikule nelikümmend rollerit.
Tegelik Autotööstus: sellest, mis Vietnamis päriselt liigub
.Statistika ütleb, Vietnamis on üle 77 miljoni rolleri. See on peaaegu kaks rollerit kodaniku kohta. Mis tegelikult ei ole võimalik. Aga siin elataksegi võimatut.
Hanois on Honda, Yamaha ja Suzuki “tehased” – sõnad, mida kasutatakse siin vabalt. Tegelikult on need koostetehased, kuhu konteinerid juppidega saabuvad Jaapanist või Hiinast. Osad pannakse kokku, peale lüüakse kleeps “Made in Vietnam” – tehniliselt tõsi, sest viimane kruvi keerati siin, ja veetakse müügikohtadesse, kus noored mehed seisavad rivis, et osta oma esimene “Dream” või “Wave” (rollerite nimed)
VinFasti draama:
Nad ehitavad autosid – päriselt, mitte ei pane ainult kleepse peale – ja on hakanud neid isegi eksportima. Ameerikasse, euroopasse. See on nagu vaadata, kuidas naabripoiss, kes veel eile sõitis ilma pedaalideta rattaga, tuleb täna välja ja ütleb, et läheb vormeli MM-sarja.
Probleem on selles, et Vietnamis on autod endiselt luksus. Auto ostetakse staatuse, mitte transpordi pärast. Kui ostad auto, siis ütled maailmale: “Ma olen nii rikas, et ma ei pea arvestama rollerimaffia arvamust.” Samas kaotad midagi – kaotad võimaluse libiseda läbi ristmike, parkida kõikjale, sh kaubanduskeskuste treppidele ja tunda, et oled osa millestki suuremast – sellest 77 miljonilisest rollerite jõest, mis voolab läbi Vietnami nagu veri kehas.
Kokkuvõte:
VinFast on tore. See on uhkuseasi. Tõestus, et Vietnam suudab teha asju, mis pole ainult Pho supp või rollerite varuosad. Aga kui järgmine kord seisad Hanois ristmikul, kus 150 inimest ootab rohelist tuld (mõni neist) ja näedl ühtainsat VinFasti mis proovib leida oma kohta selles kaoses, siis mõtle: see auto ei ole lihtsalt transport. See on manifest. See on häirekell. See on keegi, kes üritab tõestada, et Vietnam on valmis neljarattaliseks tulevikuks, kuigi kogu riik teab, et tõeline tulevik on see, kuidas mahutada ühele rollerile neli inimest ja kolm koera.
Ja kui ikka tekib mõte VinFast osta, et kohalike seas populaarne olla, ära tee seda.
Nad vaatavad sind nagu oleksid just öelnud, et eelistad Pho’d McDonald’sile.
Natuke solvav.
Natuke arusaamatu.
Natuke… vale.
Noor Pioneer
Punane kaelarätt — mitte moodne, vaid selline, mis on läbinud parteikooli ja tulnud sealt tagasi kindlamana – lehvib tuules nagu väike lipp. Valge särk. Ratas, mis ei küsi akut. Ta sõidab vastu. Naeratab. Naeratus on siiras. See tekitab kahtluse: kas keegi on õpetanud teda nii naeratama või on see päriselt tema oma.
Jään seisma.
Ta möödub.
Sirge seljaga kaob punarätt massi.
Mees, kes ei tahtnud olla nähtud
Ho Chi Minhi mausoleum
Asi, millest siin räägitakse poolihääli, nagu kõike, mis on liiga sümboolne, et seda ametlikult kinnitada.
Väidetavalt projekteeris Ho Chi Minhi mausoleumi sama arhitekt, kes kujundas Moskvasse Lenini mausoleumi. Aleksei Štšusev
Kas see on tõsi või ideoloogiline järjepidevus, mis vajab autorit, polegi oluline. Oluline on, et arhitektuur räägib sama keelt. Massiivne. Madal. Vaikne. Selline, mis ei kutsu sisse, vaid sunnib seisma valvel.
Kui üks revolutsioon vajab kirstu, siis teine ei pea seda enam uuesti leiutama. Piisab, kui kopeerida vorm. Sisu pannakse ajaga sisse.
Ho Chi Minh soovis tuhastamist. Ta kirjutas sellest testamendis – lihtne krematsioon, tuhk puistata põldudele. Ilus mõte, romantiline, marksistlikult ökonoomne. Aga partei mõtles teisiti. Sest kui sul on hea revolutsioon, siis ei saa sa lihtsalt ära minna. Sa pead jääma. Igaveseks. Vaha ja klaasi taha.
Sees on jahe. Vaikne. Nagu satuksid mälestusse, mis pole sinu oma. Nagu vaataksid võõra pere fotoalbumit – ainult et album on graniidist ja selle ümber seisavad relvastatud valvurid.
Lebab seal – valgustatud nagu toode mida esitletakse – ja vaatab lakooniliselt, kuidas turistid ja pühendunud järjekorras mööda marssivad.
Ainus koht Vietnamis, kus keegi ei naera.
54. Korrus: luksus kui vaatenurk
Pärast mausoleumi vaikust jõuan 54. korrusele.
Penthouse.
140 m².
Tunde järgi vähemalt 190.
Õhku kuskil 800 kuupmeetrit. Võib-olla rohkem.
Astun sisse ja aeg jääb seisma.
Trepp keerab üles. Pole selge, kuhu.
Laed, mis algavad kuskilt, kus neid ei näe — kuskilt stratosfääri servalt.
Kristallist lühtrid ripuvad nagu diplomaatilised suhted – kaugel ja külmad.
Siin ei ela inimene. Siin elab akustika. Astud sisse ja hääl läheb kaduma. Isegi mõtted kajavad veidi. Ükskord ütlesin “tere”. Vastus saabus hommikul, kui see tuli aknast tagasi koos päikesega.
Kõik on suur. Kõik on läikiv. Marmor, mis ei küsi, kust ta tuli. Aknad, mis ei tee vahet päeval ja linnaplaanil. Linn siit ülevalt on makett – vaadeldav, lame, vaikne. Mitte nagu mausoleum sunnitud vaikusega, vaid vaikus, mille eest on makstud.
Selline oluline erinevus.
Vannitoas kuldne WC pott. Mitte iroonia, vaid ambitsioon. Asi, mille olemasolu ei seletata. See lihtsalt on. Nagu next level.
Vaatan seda ja mõtlen Leninile – temagi maeti algul lihtsusesse. Aga siis tuli idee. Ja klaas. Ja valvurid.
Siin on vastupidi: kõik algab klaasist ja kullast, sisu pannakse hiljem. Kui aega üle jääb.
Mööbli kohta öeldakse siin, et see on Itaaliast. Et sama firma teeb ka Bentleyde sisu. Kas see on päriselt tõsi või luksuse folkloor, polegi oluline. Oluline on, et see tahab olla tõsi. Ja see tahab väga. Nagu see lugu Štšusevist – arhitektist, kes võis või ei pruukinud projekteerida mõlemat mausoleumi, aga kelle nimi on vajalik, et vorm saaks tähenduse.
Diivanid on pehmed nagu lubadused.
Istun sellele ja mõtlen: kui see pioneer kasvab suureks, saab ta aru, et punane kaelarätt on alles esimene samm. Siis tulevad korrused. Siis tuleb vaade. Lõpuks tuleb hetk, kui mõistad, et distsipliinil ja distantsil on vaid kaks tähte vahet.
Tõusen akna juurde. Vaatan linna. Siin üleval pole järjekordi. Pole valvureid. See korter ei ole kodu, see on seisukoht. Luksus või väga kallis lava, polegi oluline.
Nagu Bentley-jutt.
All, teisel pool maja, kus asfalt kaob ja plekkaiad roostetavad, algab teine Hanoi.
Prügi.
See liigub. Vahetab omanikku. Muutub rahaks.
See on logistika – ainus tööstusharu, kus igaüks saab olla ettevõtja, investeerimata sentigi. Sinu prügi on kellegi sissetulek. Või kellegi pension.
Kapitalism selle kõige puhtamas vormis.
Rohelised kotid, mustad kotid. Hunnikutes nagu ajutised mäed, mille tekkimist keegi ei mäleta ja mille kadumist keegi ei plaani. Keegi sorteerib. Keegi seob kinni järjekordse koti, mis kaalub rohkem kui mu käsipagas. Keegi lükkab käru. Ilma brändita. Ilma loosungita. Nagu börsimaakler, kes teab täpselt, millal osta, millal müüa, millal vaadata, kuni prügi oma väärtust kasvatab.
Prügi ei ole siin sümbol, see on töö.
Siin ei pea tegema nägu, et oled jõukas. Pead olema kiirem kui teised, tugevam kui kotid, nägusam kui rooste.
Linn elab ka siin. Mitte ainult 54. Korrusel. Sellest ei tehta numbrit. Sest siin ei loeta ruutmeetreid ega kuupmeetreid. Siin loetakse kaalu. Ja kaal on alati õigem kui ruutmeeter. Või kuupmeeter.
Viimane päev… ja minek
Viimane hommikune ujumine – mitte 54. korruse katusebasseinis, vaid avalikus väliujulas kusagil lähedal, kus vesi +30 kraadi ja kõrval rajal ujub naine, kes teeb monotoonselt oma igahommikusi tõmbeid ning ei vaata mind kordagi. Mälus liigub korraks, võib-olla nii oleks ka see geograafiatunni tüdruk ujunud.
Teen oma viimaseid otsi. Naine kõrval lõpetab, noogutab – mitte mulle, vaid endale, et töö on tehtud. See on spordikeel, universaalne. Teed oma kilomeetrid ja siis lähed.
Nii see on.
Hanoi, mida liftinupud ei näita – sportlik, isiklik, ilma kullata.
Tagasi korteri poole kõndides keerleb peas mõte: kuidas tagasilennu pilet ümber broneerida. Mitte emotsionaalselt, vaid tehniliselt.
Sest koduigatsust pole. Koduigatsus oleks lihtne – soov näha tuttavaid tänavaid, kuulda keelt, mida mõistan pingutuseta, süüa musta leiba. Aga see ei ole seda.
Vaatan telefoni.
Ilmateade Eestis: kraadid miinustes, lumi, päikest pole näha olnud nädalaid.
Küsimus ei ole “kodu”, vaid “miks ainult nädal Hanois?” Miks lennata tagasi sinna, kus pead kandma sokke ja parkat ja mõtlema, kas aknad on kinni? Miks ei võiks jääda veel mõneks ajaks siia, kus isegi roheline ujulasvesi on liiga soe ja kus 23 kraadi tundub jahedana ainult siis, kui mõtled Phu Quocile?
Peaksin tundma end võidukalt. Olen olnud. Olen näinud. Olen isegi kuldset WC-d kasutanud. Aga need kilomeetrid ujulas tunduvad reaalsemad kui kogu see 54. korrus. Need olid minu. Mitte Bentley-müügijutu oma.
Hanoil on ükskõik, et lähen siit. Ei hooli, et ujusin hommikul oma kilomeetrid ära.
Telefonis on lend täna hilisõhtul. Või ülehomme. Kui suudan pileti ümber broneerida.
Vaatan uuesti ilmateadet.
Miinus 21.
Lumi.
Hanoi tundub korraga troopikana.