Bangkok
Õhk +32.
Öösel ka.

Olen tagasi.
Mitte koju.
Tagasi, kus asjad on õiged.

Õhk on nii paks, et võiks seda lusikaga süüa. Konditsioneeritud lennukist välja astudes tabab see füüsiline reaalsus nagu pihusti näkku.
Seekord hea pihusti.

Baiyoke Sky Hotel

88 korrust.
309 meetrit.
Kõrgeim riiul Bangkokis
Või nagu seda nüüd nimetan: vertikaalne kodu pärast horisontaalset põgenemist.
Torn näeb välja nagu keegi ehitas 1997. aastal unistuse tulevikust ja unustas selle siia seisma. Roosakas klaas, natuke futuristlik, natuke väsinud. Selline tulevik, mis on juba minevik, mitte veel päris mälestus.

Viis tärni. Pigem hotell, mis on näinud paremaid päevi ja otsustanud mitte väga muretseda selle pärast, et teda pole ammu kolme peale ümber hinnatud.

Sviit

64. Korrus.
Mitte just Vietnami 54. korrus kuldse WC-potiga,aga…
Panoraamvaade Bangkokile, mis lepitab kõik.

Umbes 220 meetrit maapinnast.
Tallinna Teletorni vaateplatvorm – 170m. Kümme korrust allpool.
Number ei tähenda midagi.
Akna juures, siis saab aru.

Hommikusöök buffees, 82. korrusel.
“Buffee” tähendab siin, et pead ära sööma kõik, mida Vietnamis ei jõudnud.
Söögisaal suur, nagu pool Ülemiste keskust.
Valikut nii palju, et kui kõike proovida tahad, tuleb teha viiekäiguline hommikusöök.
Alustad avamisel ja lõpetad sulgemisel. Mõni mees istub seal juba kella kuuest, kui valgus õues veel selline, mis ütleb: “Mine maga”, aga tema: “Lähen söön”.
Mina alustasin seitsmest. Lõpetasin pool kümme. Vahepeal käisin vaatamas, kas päike on tõusnud.
Oli.
Tulin tagasi.
Jäi oht, et midagi jäi söömata.

Seiklus mis algab korrustega.
Pealkiri võiks olla  – Orienteerumisüritus “Jüriöö jooks Baiyoke Sky hotellis”.

Liftid.
Siin ei ole tavalised liftid. Siin on süsteem. Mitte selline, kus astud sisse, vajutad 64. korruse nuppu ja oled kohal. See oleks liiga lihtne. See oleks… mitte Bangkokis.
Siin on liftid nagu metrooliinid.
Vertikaalsed Bangkoki metrood.
Erinevad. Igal oma marsruut, oma peatused, oma loogika. Mida sa ei tea enne, kui oled juba sees.

Hotelli lobby. 18. Korrusel.
Esimene peatus. Esimene ümberistumine.
Et üles saada, ei alusta sa maapinnalt. See oleks liiga lihtne, liiga tavaline. Sissepääs on küll tänaval – uksed, turvamehed, kuldne särtsakas fassaad. Aga mitte see lift, mis viib sinna, kuhu tahad. Vaid lift, mis viib hotelli lobby’sse. 18. korrusele. Alles sealt saad järgmisele liinile, millega üles sõita.

Seisan uste ees ja ootan.
Minut.
Kolm.
Viis minutit.
Bangkokis on viis minutit juba pikk aeg – viis minutit tähendab, et midagi on kuskil valesti.
Uksed avanevad. Hüppan sisse – jah, hüppan, sest uksed otsustavad vahel ise, millal sulguda.
Vaatan nuppe. 56 on, 42 on, 82 – see buffet, see hommikusöök, see neli tundi. Aga 64? Pole. Nagu seda korrust polekski olemas.
Uksed sulguvad. Lift liigub.
Uksed avanevad. Vaatan välja. Peatus 56.
Lõpppeatus.

See ei ole minu korrus. See on kellegi teise korrus.
See keegi teine astub sisse ja vaatab mind korraks, nagu oleksin eksinud.
Saan aru. See lift ei lähe 64. korrusele. See lift läheb teise lifti juurde. Siin ei sõideta otse, siin sõidetakse ümberistumisega. Astun välja.
Ootan teist lifti.
Viis minutit. Seekord kuus.
Teine lift. Uksed avanevad. Kontrollin nuppe. 64 on olemas. Vajutan. Uksed sulguvad. Lift liigub.
Seekord õiges suunas.

Nimi.
Esimene asi, mille valesti ütled -“Bangkok”.
Nii ütlevad seda turistd. Kohalikud ütlevad “Krung Thep”. ‘Inglite linn’.
See on kõigest lühend, mis on juba iseenesest pikk, aga see on alles eelmäng. Linna täielik tseremoniaalne – ja ühtlasi maailma pikim kohanimi on:

กรุงเทพมหานครอมรรัตนโกสินทร์มหินทรายุธยามหาดิลกภพนพรัตน์ราชธานีบุรีรมย์อุดมราชนิเวศน์มหาสถานอมรพิมานอวตารสถิตสักกะทัตติยะวิษณุกรรมประสิทธิ์ *

Ma ei tea, kuidas seda hääldada. Keegi ei tea. Aga see on olemas, nagu Bangkok – pikk ja keeruline.

Eestikeelne mugandus * – Inglite linn, suur linn, Smaragd-Buddha elupaik, võitmatu Ayutthaya linn, üheksa vääriskiviga kaunistatud maailmalinn, kuninga õnnelik pealinn, kus asuvad suurejoonelised kuninglikud paleed – jumalik linn, mille ehitas Vishvakarma Indra käsul.

Aastal 2018 loendati Bangkokis 10,5 miljonit inimest.
Tegelik arv? Raske öelda, aga kõik aimavad, et võib ulatuda 15 miljonini. Või rohkem.
Natuke üle saja aasta tagasi – 1880. aastal, oli siin 255 000 elanikku. Tundub nagu trükiviga. Aga nii see oli

Vaatan oma 64. korruse aknast alla.
255 000 inimest. Nad kõik oleksid ära mahtunud sellele platsile, mida näen. Nüüd on neid 47 korda rohkem. Või 60. Vahet pole

Õhtul linna peal, kus iga teine pakkus mulle:

• Pad Thai’d – Tai tänavatoidu klassika
• “Spetsiaalset massaaži” – ?
• Skorpione pulga otsa pistetuna – tänan, kõht ei ole tühi.
• Rolexit  – “Ainult 20 dollarit sõber, spetsiaalne hind sulle”
• Autentset Tai käsitööd –  selgelt toodetud Hiinas
• Tuk-tuki sõitu  –  kood “turistilõks”

Pärast Vietnami, kus õppisin pho supi ja bánh´mì saladused, on BangkokI tänavatoit järgmine tase.
Tõe huvides otsustasin, pean ära proovima.
Leidsin koha, kus vana naine praadis mingeid asju wokis, mis oli ilmselt vanem kui minu vanaema.

“Vürtsikamat, paluks”, ütlesin.
Ta naeris. Päriselt. Siis viskas wokki pool tšillipõõsast.
Sõin.
Nutsin.
Suu nagu vulkaan, mis otsustas et võib purskama hakata.
Üheaegselt vaimustus ja kahetsus.
Toit mis põletab. Aga sööd edasi

Jõuan kanali äärde. Linn, mis kasvas kanalitele, enne kui kasvas tänavatele.Kuni 19. sajandi lõpuni olid kanalid siin peamine transpordivõrk. Inimesed elasid vee lähedal või vee peal. Bangkok kandis nime “Ida-Veneetsia”.
Vesi oli tee, aed, köök, prügikast.

Mõned neist kanalitest on veel alles. Vesi on roheline, vahel pruun, vahel selline värv, mida ei nimeta.
Ja parem mitte küsida, mis seal ujub. Aga ujub – alati ujub midagi. Plastik, lilled…, mõnikord inimene, kes otsustas, et parim viis punktist A punkti B on läbi vee.
Paadid liiguvad – mitte turistikad, vaid päris paadid, millega keegi läheb kuhugi, mida ma ei tea.
Seisan sillal.
Vaatan alla.
Mõtlen: kas ma peaksin minema paadiga?
Kõnnin tagasi.

Toas, akna juures. 220 meetrit maapinnast. Kohv käes. Bangkok nagu makett.
Hommik alles venib käima.
Ja siis… ilmub mees.
Tom Cruise.
Täiesti vaikselt. Köie otsas.
Mission: Impossible.
päriselt

See ei ole kaader filmist. See on mees, kes kleebib 220 meetri kõrgusel midagi aknale. Muuseas. Nagu kontoritööl.
Seisan kohv käes, silmad suured. Mees ei vaata mind. Ta on fokuseerunud. Professionaalselt. Kleebib mingit suurt reklaam – ilmselt viimast iPhone’i, mis on siin nagunii juba eilne uudis.
Toimetab seal ulmelisel kõrgusel, püstisel seinal, tuules, mis võiks ta igal hetkel ära viia nagu vana ajalehe.

Ja siis ta noogutab mulle. Või noogutab kohvi suunas. Võib-olla ta näeb minus hommikust kaaslast. Kaks meest, kes ärkasid liiga vara, et see linn neid alla neelaks.
Mõtlen, pakuks talle kohvi. Aga kuidas? Akent ei saa avada. Kindlasti on mõeldud selliste olukordade peale, et turistid ei hakkaks alpinistidega suhtlema. Või et alpinistid ei hakkaks akendele reklaami asemel midagi muud kleepima.
Mees lõpetab. Kontrollib tööd. Siis tõmbab köiest… ja kaob.
Üles või alla, ma ei näinud – ta lihtsalt kadus. Nagu ninja.