Olen Tais olnud kuu.
Bangkok.
Phuket – vabandust, Pattaya.
Bangkok.

Pass on täis templeid.
Mõned on juba pleekinud.
Mõnest ei mäleta enam –
oli see saabumine või lahkumine.

Kuu tagasi lahkusin Eestist, kus termomeeter näitas -17.
Miinus seitseteist.
See ei ole temperatuur, see on seisund.
Raske uskuda, et keegi üldse planeerib puhkust kohta, kus on -17.
Pigem midagi pingviinidele. Või jääkarule. Või eestlasele.

Need mõned vahepealsed nädalad, mil käisin Eestis end “jahutamas”, olid taktikaline eksimus.
Hällad kolm kuud Aasias, tuled korraks koju, avad ukse ja saad -21°C vastu nägu.
“Ahah. See, mille unustasin.”
Külm. Ja lumi.
Ja see põhjamaine Eesti talv, kus päike tõuseb kell 11 ja loojub kohe.

Tagasi Bangkokki.
Viimast korda.
Nagu eksiga kohtumine enne lõppu – tead, et midagi ei muutu, aga viisakus nõuab kohalolekut.
Ei tulnud Bangkokki enam seiklema. Vaid ootama.
Ootama viimast lendu Eestisse, kus lilled juba õitsevad ja temperatuur on sõbralik

The Continent Hotel – kus liftid töötavad ka siis kui elektrit pole ja kus hommikusöök on bufee, mitte “mine tänavale ja riski”.
Neli päeva.

Esimene päev.
Magan.
Mitte, et väsinud, vaid, et võin. Voodi on suur. Voodi on pehme. Voodis ei ole liiva ega mälestusi  eelmisest ööst. See on… puhas.

Teine päev
Teen seda, mida Bangkokis “peab” tegema. Aga viisakamalt.
Viimane pad thai – seekord restoranis, mitte tänaval.
Viimane massaaž – jalgadele, mitte see “Imelik”.
Viimane õlu – baaris, kus toolid on olemas.

Kolmas päev
Bassein.
Jah, hotellis on bassein.
Uudis, kui ei oleks.
Ujun.
Endiselt.

Neljas päev
Lennujaam.
Mitte kohe.
Õhtul, hiljem.

Turkish Airlines, business – sest kui juba lõpetada see maraton, siis stiilselt.
Mitte et oleksin rikas. Vaid olen oma jalgu üle hinnanud ja otsustanud, et pärast nelja kuud liikumist väärivad nad natuke ruumi ja pisut šampanjat.
Ja tunnet, et ei pea enam kuhugi minema.

Tallinn
Lülitan telefoni sisse.
2… 10… 21… 47 SMS-i.
Online.