Saabun Pattayasse bussiga.Klassikaline liikumine – Bangkokist välja, betoon mis hajub ja tuleb siis tagasi… natuke teistsugusena. Esimene asi, mis vastu vaatab, ei ole meri, ei ole palm, ei ole klišee, mille pärast siia tuled – vaid juhtmed.Mitte paar kaablit, vaid suured mustad puntrad, nagu keegi oleks kõik maailma pikendusjuhtmed kokku sidunud ja siis posti otsa…
Olen Tais olnud kuu.Bangkok.Phuket – vabandust, Pattaya.Bangkok. Pass on täis templeid.Mõned on juba pleekinud.Mõnest ei mäleta enam –oli see saabumine või lahkumine. Kuu tagasi lahkusin Eestist, kus termomeeter näitas -17.Miinus seitseteist.See ei ole temperatuur, see on seisund.Raske uskuda, et keegi üldse planeerib puhkust kohta, kus on -17.Pigem midagi pingviinidele. Või jääkarule. Või eestlasele. Need mõned…
Korter.Kui hakkad Bangkokis elama.Võtmed… ei, RFID kaart (21. sajand) ja 25. korrus.Uks avaneb – elutuba, köök, rõdu.Minu.2 nädalat. Esimene hommik: Reality checkÄrkan kell pool kuus.Mitte et tahan. Aga Bangkok on ärganud. All möllab liiklus, mille helimaastik koosneb klõpsuvatest tuk-tukidest, mootorratastest, kes arvavad, et nad on Ferrarid ja müüjatest, kes karjuvad midagi, mis kõlab nagu “Mango,…
BangkokÕhk +32.Öösel ka. Olen tagasi.Mitte koju.Tagasi, kus asjad on õiged. Õhk on nii paks, et võiks seda lusikaga süüa. Konditsioneeritud lennukist välja astudes tabab see füüsiline reaalsus nagu pihusti näkku. Seekord hea pihusti. Baiyoke Sky Hotel 88 korrust. 309 meetrit. Kõrgeim riiul BangkokisVõi nagu seda nüüd nimetan: vertikaalne kodu pärast horisontaalset põgenemist.Torn näeb välja nagu…
Kolm nädalat Kolm nädalat sokke, parkat ja akende sulgemist.Kolm nädalat, mil õppisin uuesti, mis on “tuul näkku” ja miks inimesed Eestis nii vähe naeratavad.Mitte et nad oleksid kurvad.Lihtsalt näod on külmunud. –11.Number, mis eksisteerib ilmateadetes, aga mitte minu tunnetes.Kolm kuud +30 kraadi on mind külma suhtes tundlikuks teinud.Vaatasin õues lund ja mõtlesin: kaua suudan teeselda,…
Eestis.Õhk -17 C0 Hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, miks üldse tagasi tulin. Võib-olla sain aru, et kolm kuud ei ole pikk aeg. Võib-olla sain aru, et kolm kuud on üks ebaõnnestumine, kui tuled samal ajal, mil suured talvefanaatikud huilgavad: “Vau, ilus päev! Tule, kaevame autod lumehangest välja!”Järgmine kord teen neli. Kuud. Tagasi siis, kui…
Hanoi — aklimatiseerumiskapsel enne tagasitulekut Kuu tagasi olin tõsimeeli veendunud, et +30 kraadi ja 90% niiskust Phu Quocil on kliimagenotsiid.Seisan Hanoi 23 kraadises „külmas“, tõmban õlad üles ja võbistan huuli. Nagu oleks eksinud Lapimaale. Kolm kuud Aasiat ja termostaat on paigast ära. Isegi see +23 tundub juba ettevalmistusena millekski veel külmemaks. Kõik on suhteline, eriti…
Phu Quoc. Piltpostkaart, mida ei taha ära saata Kui mandri – Vietnam on lakkamatus liikumises olev mootorratas, siis Phu Quocis jäetakse ratas randa seisma. Ega kolmekümne kilomeetri pikkusel saarel – mis umbes poole väiksem kui Hiiuma, kuhugi väga minna pole. Ring saab täis enne, kui suu kordagi kuivaks jõuab minna. Saar, mida turismibrošüürid hellitavalt „Pärlisaareks“…
Üks nimi, miljonid rollerid Saigon, vabandust Hồ Chí Minh – keegi parandab nüüd niikuinii paari minuti jooksul, ei olnud sihtkoht, vaid vahepeatus. Kuna edasine jätkulend Phú Quốci saarele läks siit, tundus mõistlik mitte kohe järgmisele lennukile hüpata, vaid teha mõnepäevane kõrvalepõige. Sama lennujaam, sama suund – lihtsalt lisatud võimalus vaadata linna, mis niikuinii jäi tee…
Õhus – 1345 km vabadust Vietnami lennumaastikul on kaks lennufirmat – “rahvuslik uhkus” vs “odav uhkus”. VietJet, ehk “odav” mis on nagu Ryanairi rituaalne kannatus, aga veel kollasem ja Vietnam Airlines, mis on riiklik uhkus, kus isegi economy klassis saab šampanjat, kui küsida oskad. Valisin “rahvuslikuse”. Sest pärast kuu aega kestvat kontrolli Hiina moodi, tahtsin…