Saabun Pattayasse bussiga.
Klassikaline liikumine – Bangkokist välja, betoon mis hajub ja tuleb siis tagasi… natuke teistsugusena.

Esimene asi, mis vastu vaatab, ei ole meri, ei ole palm, ei ole klišee, mille pärast siia tuled – vaid juhtmed.
Mitte paar kaablit, vaid suured mustad puntrad, nagu keegi oleks kõik maailma pikendusjuhtmed kokku sidunud ja siis posti otsa jätnud.
Elektriline džungel

Selle all seisab mingi kreeka tempel või vähemalt midagi, mis üritab seda olla. Valged sambad, korrektne vorm, mingi euroopa unistus.

Kontrast mis ei häiri kedagi.

Andromeda Condominium.
Nimi, mis lubab galaktikatevahelist luksust.

Lift on kaunistatud peeglitega, kust peegeldub igakord, kuidas mu nahk on juba unustanud, mis on talv. See on nüüd sellist tooni, mida kosmeetikud nimetaksid “kohalikuks päikesekahjustuseks”
Mina nimetan seda “elulooks”.

Vaade rõdult on imeline: paremal poolsurnud palm, vasakul vene perekond, kes grillib vorste kell 7 hommikul.
Ees vahemeri – vabandust, Tai laht, kus ujuvad plastikust kalad ja üksikud turistid, kes mõtlevad, kas see on ikka see “paradiis”, millest TripAdvisor kirjutas.

Pattaya rand – rutiini algus

Hommikul kell 7 on see tühi, peale minu ja mõne jooksva sakslase, kes üritab kompenseerida eilset õlleõhtut.

Kell 9 avaneb värav: vene turistid  nagu invasioon, mis on kaasa võtnud oma rannatoolid, termosed boršiga ja veendumuse, et kui karjud piisavalt valjult, siis Tai inimesed oskavad äkki vene keelt.
Istuvad  rannatoolides nagu Nõukogude turismi mälestusmärgid, ning naudivad kiiret praadimist ilma kaastundeta kuumenevast päikesest.

Mõni proovib raamatut lugeda.
Dostojevskit.
Raamat, mida keegi pole kunagi lõpuni lugenud.

Mina raamatut kaasa ei võtnud. Olen hõivatud enda oma kirjutamisega. Üks peatükk korraga. Iga päev natuke rohkem liiva kingades ja natuke vähem kindlust, kas see mida teen, on ikka veel “reisimine”, mitte “põgenemine”?

Katusebassein on päevane kontor. On WiFi, mis töötab aeg-ajalt ja pingid, mis on kokku mökerdatud päikesekreemi ja kellegi higi ning unistustega.
Kohtan siin teisi kaugtöötajaid, kes istuvad läpakate taga, aga tegelikult scrollivad TikToki ja mõtlevad samal ajal, miks nende  veebipood ei müü midagi peale nende ema tellimuste.

Vahepeal, rannas, keset päeva – koos politseiga.
Nagu see oleks päevaplaanis – ujumine, hommikusöök,  võõra riigi seadusega silmitsi, lõunasöök…
Vormis, ametlik. Selline, kes teab, kaua võib vaikida, enne kui sul hakkab ebamugav ja hakkad vabandama asju, mida pole teinud.

Mina – valges T-särgis, mille ostsin second hand’ist kahe euro eest ja millel kiri “Limitless”- piiramatu. Vähemalt teoorias.

Natuke liiga enesekindel sõnum inimesele, kes just maksis 40 bahti kookosvee eest ja pidas seda heaks diiliks.
Politsei ei naerata. Aga ei ole ka pahane. Tõenäoliselt on selliseid pilte juba sadu kordi teinud.
Turist. Politsei. Rand. Päike.
Kõik komponendid.

Seisan kõrval – “Limitless”, täiesti kindlalt piiratuna omaenda närvide ja liigse kookosvee poolt, ootamas, et keegi ütleks “action” või “cut”…või vähemalt selgitaks, kas see on see hetk, kus peaks pakkuma altkäemaksu või naeratama ja lootma, et see kõik on kultuuriline eksitus.

Nädala pärast hakkab  Andromeda tunduma kodusena.

Tunnen ära lifti hääled. Esmaspäeviti krigiseb see rohkem. Neljapäeviti on basseinis “aqua aerobic”, mida juhendab mees, kes näeb välja nagu Chuck Norris. Seisab lihtsalt seal vees ja ülejäänud teevad kaasa. Keegi ei küsi, kas see on treening või karistus. Kõik on kindlad, et nii peab.

Olen õppinud ignoreerima ööklubide müra, mis kostab hommikuni. Ma ei kuule enam bassi, ainult rütmi.
Vaikus tunduks kahtlane.

Hommikul, kui mu naabrist vene pensionär avab rõduukse ja asub grillima, tean, et öö on läbi ja uus päev on alanud.
Kell 6 tõuseb päike, kell 8 tuleb kookosemees ja kell 9 algab invasioon.

Walking Street

“Lollipop”, “Angels” ja  “Midagi Veel”
Need ei ole baarid.
Need on etappide nimed sinu allakäigus, kui oled otsustanud, et kell 2 öösel on hea aeg kultuuriliseks uurimistööks.

“Lollipop” on esimene.
Helge nimi, tumedam sisu.
Siin veel naerad.
Koht, kus kohtad teisi turiste, kes on samuti otsustanud, et nad on “avatud”, ja ütlete teineteisele: “see on Tai”, kuigi koht on vene omanikuga ja playlistis mängivad Eesti hitid aastast 2008.
Baaridaam teab su nime juba enne, kui jõudsid istuda – mitte et ta oleks selgeltnägija, vaid sa oled ainus, kes veel usub, et see on juhuslik kohtumine.

“Angels” on teine.
Nimi, mis lubab lunastust, aga tarnib ainult kallimat õlut ja vaateakna, kust näed tänavat, kus sa just olid.
Mõtled, on see progress või regress.
Siin hakkad juba tundma, et su “Limitless” särk on natuke liiga tihe ja naeratus on natuke liiga pikk.
Keegi ütleb: “sa oled tore mees”- kas see oli kompliment?
Hommikul mõistad, see oli diagnoos.

Ja siis on “Midagi Veel”.
Sa ei mäleta nime.
Ei olegi oluline.
Koht, kuhu jõuad siis, kui kõik muud on kinni. Või liiga kaugel.
Jõudsin “Midagi veel” vaid korra.
Kolmandal nädalal.
Teisipäeval või kolmapäeval.
Vahet pole.

Päevad  sulanduvad nagu mu kookosvesi ja õlu.
Istusin seal ja mõtlesin, et peaksin tundma midagi, millest hiljem rääkida.
Tundsin ainult väsimust ja natuke… oma särgi pärast.
“Limitless”.

Walking Street – sama tänav. Kus öö ei lõppe, vaid vahetab valgust. Kus müüakse kõike alates rannaplätudest, kuni asjadeni mille täpset sisu pigem ei uuri, on saanud minu jaoks lühemaks teeks rannale. Kõnnin sealt läbi nagu kohalik, silmis pilk, mis ütleb: “nägin seda draakonit juba eile, pane ära.”

Ööturg
Kell 22 avaneb teine linn. See, mis päeval peidus

Pattaya ööturg – kus Andromeda lifti krigin asendub rollerite undamisega ja basseni kloorilõhn seguneb grillitud liha, parfüümide ja unustatud päevade lõhnaga.

Kõnnid mööda ridu, mis näevad välja nagu su elu, kui prooviksid selle kokku panna Temust.
Telefonid, mida keegi pole tellinud. Prillid “Ray-Ban´nid” kui just liiga lähedalt ei vaata. Ja kellad, mis tiksuvad midagi – aeg on Pattayas niikuinii suhteline.
Nagu “happy hour” või “viimane jook”.

Müüjad teavad sind. Mitte nime pidi, vaid millisesse kategooriasse kuulud.
“Hello, my friend”- see on äsja tulnutele.
“You come yesterday”- on neile, kes on juba kolmandat päeva samas kohas ja arvavad, et nad on leidnud “oma” müüja.
“Special price for you” – see on kõigile.
 Alati ja igavesti.

Ostsin kella. 200 bahti.
See seisab, aga ainult siis, kui seda vaatan. Muidu seisab see nagu Chuck Norris basseinis – olemas, aga mitte päris.
Müüja ütles: “original Japan”.
Noogutasin, sest pärast kolmandat nädalat sa ei vaidle enam. Ostad ajaloo, mille võid hiljem unustada hotellituppa, või kingid kellelegi kes ei tea, kust see pärit on.

Tagasi Andromedasse jõudes on bassein tume. Norris on läinud. Tuled on kustus. Keegi on jätnud siia oma rätiku.
Märg, kortsus. Ma ei puutu seda.
Ööturg on nagu Pattaya – täis asju, mis ei kuulu kellelegi päriselt. Kõik nagu ajutine.
Keegi jätab midagi maha, keegi  võtab selle üles. Ja hommikuks on see kadunud.
Ei ole vahet, kelle oma see kunagi oli.
Rätik, kell, mälestus, sina. Kõik liigub edasi

Homme lähen uuesti. Mitte ostma. Lihtsalt kõndima. Sest olen ostnud kõik, mida arvasin vajavat.
Kõnnid ringi, kuni unustad, mida otsisid.
Või kuni keegi hüüab “hello, my friend”

Keset Pattayat, kus kõik on müügiks, seisab midagi, mis väidab, et räägib tõtt.
Sanctuary of Truth

Puidust. Täielikult.
Mitte see plastik, mida müüakse ööturul kui “made in Japan”, vaid tõeline puu, mis mädaneb aeglasemalt kui usk sellesse, mida siin näed.

Tempel, loss ja filosoofiline eksperiment ühes tükis.
Ehitus algas 1981.
Valmis ei ole siiani.
Sisened kiivriga, sest “tõde” võib sulle pähe kukkuda.
Kõik on käsitsi nikerdatud — jumalad, müüdid, moraalid. Asjad, millest “Lollipopis” ei räägita.

Kusagil nurgas seletatakse, kuidas maa, vesi, tuli ja õhk hoiavad maailma koos.
Ilus teooria, aga Pattayas on need elemendid ammu segunenud.
Maa on liiv, mis tuleb tuppa kaasa, vesi on bassein mis lõhnab kloori järgi, tuli on see, mis põleb “Angelsis” kell 2 öösel ja õhk on see, mida sa hingad läbi konditsioneeri.

Teise nädala keskel lähen randa hällama. Mitte ujuma, sest vesi on endiselt see sama kahtlane vedelik kus ujuvad ikka need samad plastist kalad, vaid lihtsalt olema ja vaatama.
Kuidas päike loojub Tai lahe kohal.

Ilu, mis tundub ebaõiglasene.
Kogu kaos, kogu see prügi, kogu elu, mis siin toimub – kõik muutub kuldseks ja… vastuvõetavaks.
Seisan jalad liivas.
See ehk ongi, miks inimesed siia jäävad.

Alcazar Cabaret

Vegase stiilis tantsijad, muusika, valgus ja lavastus. Mitte just tagasihoidlik.
Etendus tempokas ja efektne, hoiab pilgu kinni ka siis, kui sa ei saa päris täpselt aru, mida sa vaatad.
Kõik on üle võlli ja see töötab.

Aplodeerid Show lõpus.
Naeratad. Ilus.
Alles siis, kui “daamid” tänavale tulevad pilte tegema ja 100 bahti eest end kallistamiseks pakkuma, saad aru…
Nad on kõik nii pikad. Nii täiuslikud. Nii… midagi, mida ei suuda nimetada, enne kui avavad suu.

Sa võid ümber lõigata ju endast kõik – nina, lõua, kõhu, lootused – aga häälepaelu …mitte päris.
Tegin pildi.
Andsin 200.
Ja kui “temake” küsis, kust ma pärit olen, ütlesin “Põhjast” ja tema ütles “Ah, väga kaugel,” häälega, mis kõlas nagu mu vanaisa hääl pärast 40 aastast suitsetamist.

Kui oled üksik, nii 50+, natuke päevitunud, natuke väsinud mees – hallid juuksed, kõht ees  – peab sul olema aksessuaar.
Mitte Rolex käe peal, mis on ilmne.
Selle asemel “nukuke” – noor, ilus, särab, nagu reklaam.

Walking Street.
Sama koht.

• Rollid paigas – kumbki teab, mida annab ja mida saab
• Ootused selged – ei eelda kohe “päris elu”
• Keskkond  – mis normaliseerib mudelit
• win-win.  vähemalt nädalaks

Esimesel päeval – nagu disain.
Teisel päeval – nagu “päris”.
Nädala pärast – keegi hakkab midagi uskuma.
…tavaliselt see kes maksab.

Olen nüüd Pattayas kolmandat nädalat, mis tähendab, et olen ületanud esimese faasi – “Oh, milline eksootika ja teise – “Ma tahan siia kolida!”.
Nüüd olen kolmandas: “ja mõistan, miks siinsed pensionärid alustavad joomist hommikul kell üheksa”.
Mitte kurbusest, see on adaptatsioon.

Ära sõidu hommikul kell seitse, kui Andromeda bassein oli veel tühi, mõistsin, et siin suudad harjuda kõigega.
Tean et “Angels” on mu lemmikbaar, tean millal “Lollipopis” on happy hour ja et neljapäeviti ei ole mõtet basseini minna, sest Chuck Norris on seal.

See ei ole see koht, kus mõistad, et sa ei ole enam reisija, vaid et oled kohal..
Nagu politseinik. Nagu see mees, kes ujub igal hommikul basseinis oma kilomeetreid – teadmata, et tema ongi see, kellest hiljem räägitakse kui “kohalikust”.

“Midagi veel” oli suletud, kui lahkusin. Mitte püsivalt – lihtsalt remondis. Ma ei läinud tagasi, et kontrollida.
Mõnikord on parem jätta mõned kohad nimedeta. Lihtsam teeselda, et see oli ainult üks öö, mitte muster.

Andromeda jääb siia, vene vorstide ja basseiniäärsete unistustega. Võtan kaasa päikesepõletuse ja mälestuse, et elasin 21. korrusel.

Ma ei tea, kas Andromeda lift krigiseb ikka veel esmaspäeviti, kas Chuck Norris  seisab vees ja ootab, et keegi küsiks, kas see on treening või karistus. Ma ei tea, kas “Midagi veel” on remondis, või lammutatud või, ümber nimetatud, sest uus nimi tähendab uusi kliente, uusi mustreid, uusi inimesi, kes arvavad, et see on ainult üks öö.
Aga ma tean, et jätsin sinna oma särgi.
 “Limitless”