Arvad, et tead, mis on uhkeldamine?
Tõeline poosetamine käib siin, Euraasia südames.

Kui Eestis ostetakse uus auto, tekib küsimus: “Hästi elad”, “Kust said?.” Seepärast pargitakse see maja taha ja loodetakse, et naabrid liiga palju ei räägiks.
Või räägiksid.
Aga vaikselt.
Kui Kasahstanis ostetakse auto, tõstetakse pöial, soovitakse edu ning loodetakse, et kõik räägivad.
Ja räägiksid.
Valjemalt.

Eestlane peab rikkust kahtlaseks. Kasahstanis peetakse seda saavutuseks, mida pole mõtet varjata. Kui on põhjust pidutseda, siis peavad sellest teada saama ka need, kellel alguses polnud õrna aimugi, et sa üldse olemas oled. Tähtpäevi tähistab kasahh mitte vaikselt köögilaua taga, vaid tellib õhtujuhi, laulja, ilutulestiku ja fotograafi. Mitte, et tingimata vaja oleks, vaid, et miks mitte.

Uhkeldatakse ka suuremates asjades. Kui saabusin Kasahstani, kandis pealinn nime Nur-Sultan. Endise presidendi Nursultan Nazarbajevi järgi.
Mitte tänav. Mitte park. Mitte koolimaja.
Terve pealinn.
Hiljem muudeti nimi jälle Astanaks.
“Kui juba teha, siis suurelt.”
Pealinn oma nimega… next level.

1. Miks Kasahstan?

Ausalt, Kasahstan ei olnud mingi ammune unistus. Ma ei ärganud lapsena voodis mõttega: “Kasahstan, jah, seal tahan ühel päeval olla.” Ei. Unistused olid tol ajal palju tagasihoidlikumad.
Näiteks leib ja piim.
Aga see on teine lugu.
Kõik algas üsna proosaliselt. Poola lennukompani LOT sooduskampaaniast. Sellisest, kus vaatad korraks hindu, muigad ja lähed oma eluga edasi, sest kampaania “soodushind” on ikkagi kuskil mõned eurot ja saabu-misaeg on kell kolm öösel – ajal, mil sinu apartemendi uks on lukus ja omanik magab teises linnas.

Seekord jäi silma midagi muud. Business-klassi piletid. Hinnaga, et patt olnuks mitte vaadata. Patt olnuks isegi mitte mõelda sellele. Business-klassil on üks ohtlik omadus. Kui oled korra proovinud, hakkad kiiresti leidma põhjuseid, miks sellega uuesti lennata.
“Aga see on ju minu 40. sünnipäev!”
“Aga ma teen ju tööd lennukis!”
“Aga kui ma suren homme, siis ma suren äriklassis!” Põhjused muutuvad üha nõrgemaks, ise aga muutud üha veenvamaks. Nii et lõpuks ostad ikkagi pileti ja tunned süümekaid kuni esimese klaasi šampanjani.
Pärast tunned end jälle elavana.

Mul oli põhjus olemas.
Mingitel aastatel olin Kasahstanis juba olnud. Mitte turistina. Mitte vabast tahtest.

Üks vana foto sõjaväe albumist.
Noor mees sõdurivormis.
Pilk kaamerasse.
Mina.

Nõukogude Liidu sõjavägi. Linnas nimega Aktjube.
Tänapäeval kannab see nime Aktobe.

Kui sul on uus riik, siis miks mitte muuta ka kõiki linnanimed ära, et vanad inimesed end veel rohkem eksinuna tunneksid. Siis ei tulnud pähegi mõelda, et kunagi võiksin siia tagasi tulla. Siis olid hoopis teised mõtted. Kuidas teenistus läbi saaks. Millal koju saab. Kuidas järgmine päev mööda saata. Tol hetkel olin üsna kindel, et kui kunagi Kasahstani tagasi tulen, siis on midagi väga valesti läinud. Selgus, et mitte. Lähed noorena, sest pead. Tuled vanemana, sest tahad. Vahepeal see sama koht, aga mitte sama maailm.
Mitte sama mees.
Mitte sama pilk.

Nüüd, aastakümneid hiljem, istusin arvuti taga ning vaatasin LOT-i pileteid. See oli nagu kohtumine endise armastusega Facebookis – sa ei taha teha mingit pistmist temaga, aga ikka pead vaatama mis temast saanud on. Ja kui ta näeb välja parem kui mäletasid, ostad pileti. Et veenduda – sa eksisid.
Mõte tuli peaaegu iseenesest. Aga mis siis, kui lähekski. Tagasi?

Mitte Aktobese. Mitte veel. Aktobe, nagu endine töökoht – sa ei taha sinna tagasi, enne kui oled veendunud, et uus koht on parem. Läheks vaataks üle selle riigi, mida kunagi tundsin ainult sõdurisaabaste kõrguselt. Sest kui oled noor, sõdurisaabastes, näed maailma teistmoodi. Näed ainult seda, mis on sinu ees ja see on tavaliselt kellegi teise selg. Sa ei näe horisonti. Sa ei näe tulevikku. Sa näed ainult järgmist sammu ja loodad, et see ei vii sind kraavi.
Mälu on kummaline. See ei salvesta fakte, see salvestab tundeid.
Minu tunded olid: külm, igavus, kartul.

Ükskord nägin kaamelit.
Oli see Kasahstan?
Või oli see unenägu?
Või ei olnud see kaamel?
Või oli see suur koer?
Ainus viis teada saada oli osta see pilet.