Tõdemus, kus vabad valikud on illusioon. Viimane Hiina sihtpunk Guangzhou oli justkui ette kirjutatud. Nagu auto kojamehe vahele pistetud trahvikviitung, mitte et ma seda otseselt  tahtsin, aga keegi kuskil leidis, et Sanya ja Vietnami vahele peab jääma piir. Mitte geograafiline, vaid logistiline. Selline, mida suudaks ületada kas ime või mõni mõistliku hinnaga otselend. Laual oli…

Väike ärevus: kas nad ikka teavad, et nad ka ise viisavabad on? Seisan värava juures ja vaatan China Southerni lennukit – nagu inimene, kes on eksamiks õppinud, aga pole kindel, kas eksam üldse toimub. Paberite järgi on viisavabadusega kõik korras. Google ütleb „yes“. Uudised ütlevad „yes“. Aga kas see info on neil ikka õiges Exceli…

See on minu esimene katsetus kirjanduslikus vormis pressida siia üks reisiblogi  – kui just mitte arvestada 30+ aasta taguseid koolilõpu kirjandusvõistlusi mis tänaseks on mälust sama hästi kadunud kui matemaatika võrrandid, keemia valemid ja see tüdruk, kes istus mu kõrval geograafiatunnis. Tõenäoliselt kirjutasin siis midagi sügavmõttelist nagu “Kevadine udu” või midagi sama ähmast. See lugu…