Bangkok
12-14.apr.

Kui Napoleon oleks Bangkokis Songkrani ajal olnud, oleks ta ilmselt loobunud sõdimisest ja hakanud Uberi juhiks.
Sõda siin on nii intensiivne ja kontrollimatu, et isegi kõige distsiplineeritum “sõjamees” viskaks relvad nurka ja  läheks lihtsalt vooluga kaasa.
Sõda?
Ei – see on absoluutne kaos.

Astusin kell seitse hommikul tänavale, mõeldes, et lähen oma tavapärasele jooksule.
Tagasi ei jõudnud enam sama inimesena.
See, mis järgnes, oli nagu tegevuspaik kõikidest sõjafilmidest kokku.
Õhk täis niiskeid karjeid.
Relvad asendatud veepüssidega.
Tänavad – märg lahinguväli

“Sõjakäik” algas juba hotelli ees.
Kaks tüdrukut, kes nägid välja nagu õnnistatud turistid, haarasid käest ja plätserdasid mu näkku mingit möksi – see traditsiooniline talgipulber segatud veega, mis peaks tähistama õnnistust.

Tundsin end nagu kook, millele hakatakse glasuuri peale panema.
“Sawadee pi!” huilgasid nad rõõmsalt, samas kui mina mõtlesin, on see nüüd kultuuriline elamus või lihtsalt avalik piinamine.

Siis läks asi tõeliselt käest ära. Sukhumvit Road – see peatänav, oli muutunud ujumisbasseiniks, kus liiklusummikud ei tulnud autodest, vaid sellest, et inimesed seisid keset teed ja muudkui tulistasid üksteist.
Tuk-tuki juhid – need filosoofid rattaraamil, olid relvastunud ämbritega, täis jääkülma vett.

Olen näinud Sparta sõdalastel vähem fokuseeritud silmi kui neil meestel, ootates punase tule taga, et järjekordsele möödujale jäätunud šokk kraevahele kinkida.

Koomiline on universaalne eetikapõhimõte, mis kehtib ainult Songkrani, Tai uusaasta veefestivali ajal: kui sul on vesi, oled moraalselt kohustatud selle igale elava hingele kaela valama – olgu see ema lapsevankriga, vana mees, kes üritab templisse jõuda või mingi kurb tuvi, kes tegi vea, et läbi lendas.
Kõik on aus mäng.

Politsei?
Nemad on kõige hullemad. Nägin, kuidas üks vormis ohvitser tõmbas oma veepüstoli – tõenäoliselt konfiskeeritud mõnelt kurjategijalt ja suunas selle mööduvale rollerile, kes ilmselt ei saanud aru, peaks ta pidurdama või leppima oma saatusega.

Relvastus

Sel ajal müüakse püstoleid, automaate, ämbreid ja muid “laskevahendeid” konteinerite viisi igal tänava nurgal. Bangkok muutub hetkega maailma suurimaks lahtiseks relvaturuks. Näen, väike poiss veab ema järel plastikämbrit, mille sees olev püss oli suurem kui ta ise – silmad sädelemas nagu oleks just teada saanud, et jõulud tulevad igal päeval.

Ja talgipulber, see valge pasta.
Peaks nagu olema sõdalaste maskeering, aga teeb sind hoopis ära tuntavaks.
Kõnnid mööda tänavat, nägu kaetud selle kriitvalge kihiga ja tunned end nagu kunstnikuna kes esitab teost “Värske krohv”.
“Ole õnnistatud võõras, nüüd näed välja nagu sada aastat vana kipskuju.”

Seisin keset tänavat, vesi tilkumas kõrvadest, krohv kuivamas kulmude vahel, mõeldes: ilmselt kõige ehedam tunne, mida iial kogenud – olla osa kaosest, kus kõik mängivad kaasa.
Songkran ei ole festival. See on kollektiivne hullumeelsus, kus terve linn otsustab ühel päeval, et kõik peavad aru saama, mis tunne on olla kala akvaariumis.
Ja kui arvad, et saad sellest kõrvale jääda – unusta. 
Võid ju olla Kohver, kes tahab lennujaama jõuda, aga siin oled sa automaatselt liitlasvägede või vastaste poolel.
Vali oma püstol.
Või ämber.
Nägu püsti, silmad lahti. Ja looda, et vesi pole väga külm.

Sawadee pi mai – Head uut aastat, sõber.

The post Songkran – Water War first appeared on PRIIT POOLAR.