Kui inimene läheb Itaaliasse, mõtleb ta pastale. Kui  Prantsusmaale, mõtleb ta veinile. Kui läheb Kasahstani, mõtleb ta, kuidas sõna “Kasahstan” õigesti kirjutada. Ja siis… “On seal midagi süüa? Kas pean teadma?” Ja läheb ikkagi. Sest pilet on ostetud. Sest äriklass. Sest miks mitte.
Söök tuleb hiljem. Või ei tule üldse. Sa ei tea kunagi, mis tuleb. Või kas tuleb. See ongi reisimise ilu.

Minu ettekujutus kohalikust köögist oli lihtne. Liha. Veel liha. Ja kui tundub, et liha sai otsa, siis tuuakse uus taldrik lihaga. Ja kui see sai otsa, siis tuuakse veel üks. Selles osas ei pidanud pettuma. Kasahhid suhtuvad lihasse tõsiselt. Mitte nii nagu eestlane, kes viskab jaanipäeval paar šašlõkivarrast grillile ja peab ennast juba lihameistriks. Ei. Siin on liha omaette maailmavaade. Liha on filosoofia. Liha on religioon. Liha on see, mis ütleb: “Tere tulemast. Istu. Söö. Ja ära küsi, mis loom see oli. See pole oluline. Oluline on, et ta oli suur. Ja et ta on nüüd siin. Sinu ees. Sinu jaoks. Söö.”

Asi, millest Kasahstanis ei pääse. Hobune.
Mitte tingimata tänaval.
Taldrikul.
Eestlase jaoks on hobune tavaliselt loom, kellele viiakse porgandit ja tehakse pai. Kasahhi jaoks võib hobune olla ka õhtusöök. See pole solvang. See on kompliment. Sest kui sa sööd hobust, siis sa austad hobust. Või vähemalt nii ma end veensin. Sest muidu ei saaks magada. Ja magada on vaja. Eriti pärast hobust.

Hobuseliha süüakse siin täiesti loomulikult. Mitte eksootilise haruldusena, vaid hinnatud toiduna. Esimest korda tekitas see kerge kultuurišoki. Vaatasin taldrikut: “Kas see on…?” Nad noogutasid. Ja mina noogutasin. Ja sõin. Sest mis muud üle jääb? Võid keelduda. Võid öelda: “Ma ei söö hobust.” Aga siis sa oled see mees, kes ei söö hobust. See on ka okei. Aga sa oled siiski see mees, kes keeldus. Keeldumine on ka valik. Aga mitte alati hea valik. Eriti kui keegi vaatab sind närviliselt kõrvalt.
Teist korda enam mitte. Hea toit on hea toit, ükskõik mitu hobuseraamatut sa lapsepõlves lugenud oled.
Hobune ei tea sellest midagi.
Sina tead.
Taldrik teab.

Kumõssiga oli keerulisem. Olin seda kunagi proovinud. Veel sõjaväe ajal. Mäletasin, see eksisteeris. Maitset väga ei mäletanud. Pärast esimest lonksu tuli meelde, miks. Kumõss on kääritatud märapiim. Kasahhid kirjeldavad seda tavaliselt positiivselt. Mina otsisin pikalt õigeid sõnu. Lõpuks jõudsin järeldusele, kumõss on jook, mille maitset ei unusta inimene kunagi. Mitte sellepärast, et ta seda tahaks. Vaid sellepärast, et see lihtsalt  jääb. Nagu mälestus. Nagu laul, mida sa ei tea, aga mis ketrab peas. Nagu… kumõss.

Mõni armub sellesse esimesest lonksust. Mõni teeskleb viisakusest. Mina jäin kuskile vahepeale. Ma ei valetanud.
“Mmm, imeline!” Ma ei öelnud seda.
Ütlesin: “Huvitav.”
Ja “huvitav” on eestlase viis öelda: “Ma ei tea, mida arvata, aga ma ei taha solvata.”
Nad said aru. Või ei saanud. Aga nad naeratasid. Sellest piisas.

Üllataseks tuli, kui palju erinevaid kööke Astanas leidus. Ühel tänaval võis süüa kasahhi toitu. Järgmisel Korea. Siis Gruusia. Siis midagi, mille kohta polnud päris kindel, millisest maailmajaost see pärit on. Aga inimesed sõid. Ja isuga.

Midagi, mis veel silma jäi. Portsjonid. Kasahstanis ei usaldata väikeseid portsjoneid. Kui taldrik lauda tuuakse, peab see olema selline, et tekiks küsimus: “On see mulle?” Või: “Kas ülejäänud külalised pole veel kohale jõudnud?” Kui lõpuks selgub, et kõik on tõesti ainult sulle, hakkad vaikselt oma maoga läbi rääkimisi pidama. Mõnikord edukalt. Mõnikord mitte. Mõnikord ainult istud ja vaatad.
Toit ei ole siin lihtsalt toit. See oli suhtlemine. Kui sind kutsuti lauda, siis ei tähenda see ainult söömist. See tähendab istumist. Rääkimist. Veel söömist. Veel rääkimist. Ja siis natuke söömist, juhuks kui vahepeal nälg tekkis. Ja siis veel rääkimist.
Mõnes riigis süüakse selleks, et edasi elada. Kasahstanis jäi mulle mulje, et elatakse selleks, et koos süüa.

Kulmukergitus 4, lambapea

Võib juhtuda, et aukülalisele tuuakse söögilauale terve keedetud lamba pea. Kui oled eestlane, hakkad kõigepealt otsima kaamerat. Siis varjatud kaamerat. Siis väljapääsu. Tegemist ei ole naljaga. See on austusavaldus. Kõrgeima kategooria austus.
Edasi läheb asi keeruliseks. Sa ei pea seda ainult sööma. Pead seda jagama. Igal osal on oma tähendus. Kõrvad lastele, et nad õpiksid vanemaid kuulama. Silmad sellele, kellele soovitakse tarkust ja tähelepanelikkust.
Vale inimesele vale tüki andmine võib olla piinlik. Sain sellest teada alles pärast seda, kui lugesin.
Õnneks.
Sest kui mulle oleks selline pea lauale toodud, oleksin tõenäoliselt hakanud viisakusest küsima:
„Kas sinepit on?”