Reisides võib vaadata maju, monumente ja muuseume. Need kõik on toredad. Aga mõne aja pärast hakkavad linnad omavahel segi minema.
Inimesed mitte.
Esimene inimene, kellega Astanas kokku puutusin, oli taksojuht. Taksojuhid on üle maailma eraldi rahvus. Neil on arvamus kõigest. Poliitikast. Liiklusest. Jalgpallist. Ilmast. Sellest, kuidas vanasti oli parem. Ja sellest, kuidas tegelikult peaks riiki juhtima keegi teine. Tavaliselt nemad ise. Olen istunud taksos, kus juht lahendas kliimakriisi, lõpetas sõja ja tegi ettepaneku, kuidas ma endale elukaaslase leiaksin. Kõik viie minutiga.

Miks me valime poliitikuid? Miks me ei vali taksojuhte? Keelebarjäär ei ole taksojuhtide jaoks kunagi probleem olnud. Kui sõnu napib, tulevad appi käed, kulmud ja sügav ohkamine. Käed räägivad. Kulmud räägivad. Ohkamine räägib. Kui see kõik ei aita, siis nad lihtsalt sõidavad sinna, kuhu arvavad, et tahtsid minna. Ja sa lähed. Sest sa ei tea, on see õige koht, aga sa tead, et see on koht.

Üllatav oli hoopis see, kui abivalmid inimesed on. Kusagilt mälusopis oli alles ettekujutus karmidest nägudest ja napisõnalistest vastustest. Selle asemel sain juhiseid, soovitusi ja siiraid naeratusi. Vahel isegi rohkem, kui küsida oskasin.
Mina:“Kus on Bayterek?”
Nemad: “Bayterek on siin. Aga kas sa oled näinud Khan Shatyrit? Ja EXPOd? Ja meie uut ooperimaja? Pirukat tahad?”
Kas ma näen välja nagu mees, kes vajab pirukat? Või näen ma välja nagu mees, kes vajab kõike?