Korter.
Kui hakkad Bangkokis elama.
Võtmed… ei, RFID kaart (21. sajand) ja 25. korrus.
Uks avaneb – elutuba, köök, rõdu.
Minu.
2 nädalat.

Esimene hommik: Reality check
Ärkan kell pool kuus.
Mitte et tahan. Aga Bangkok on ärganud.
All möllab liiklus, mille helimaastik koosneb klõpsuvatest tuk-tukidest, mootorratastest, kes arvavad, et nad on Ferrarid ja müüjatest, kes karjuvad midagi, mis kõlab nagu “Mango, mango” aga võib olla ka “Tango, tango!”.
Või mida iganes.

Seisan rõdul.
Vaade pole Empire State Building, aga see on minu.
All vuhab BTS-i rong nagu metalne uss – kiire, kindel, täis inimesi, kes vaatavad telefoni ekraane nagu sisaldaksid need paljusid saladusi.
Olen nüüd üks neist. Kohalik.
Vähemalt mõneks ajaks.

Otsustan jalutada.
Sukhumvit – peatänav.
Ei tea, tahab see olla luksuslik või ehtne. Ühel pool kõrghooned, kus elavad inimesed, kes istuvad brunch’il ja räägivad “startup’ist”. Teisel pool putkad, kus kohalik vana müüb nuudleid, mis on paremad kui kõik, mida varem nuudliteks pidasid.

Vahepeal sõidavad unnates mööda tuk-tukid. Üks peatub mu juures.
Juht noogutab nagu vana sõber.
“Special price, boss,” ütleb ta.
Ma ei ole boss. Ma olen mees, kes kaotas just poole kuupalga oma kahe nädalase korteri üüri eest.
Aga Bangkokis oled sa alati keegi – boss, sõber. Või turist.

Jalutan edasi. Sukhumvit ei lõppe, see ainult muutub.
Nagu see blogi.
Nagu see reis.

Avastus: 7-Eleven.
30 sekundi kaugusel.
Bangkoki tõeline religioon. Saab maksta kaardiga, osta õlut, süüa sooja sööki, ja leida siit kaaslane eluks – kui standardid on madalad ja väga ei vali.

Katus – 31. Korrus.
Basseiniäärne täis inimesi. Teevad asju, mida basseini ääres tehakse – loevad raamatuid, et näidata et oskavad lugeda, joovad kokteile, et unustada et nad peavad homme tööle minema ja teevad pilte, et maailm teaks, et nad eksisteerivad.

Liitun viimastega.
Üks pilt.
Pealkiri: “Home for a 2 week.”

Hashtagid:
Bangkok
Expat Life
KohvOnKallisAgaBasseinOnTasuta.

Magama minnes kuulan tuk-tukide tuksumist allpool.
Bangkoki öölaul.