Ma ei tea, kuidas see jälle juhtus. Mõni  broneerib lihtsalt öömaja. Voodi, dušš, hommikusöök. Ja kõik. Mõni broneerib hosteli. Mõni broneerib telkimisplatsi. Mina sattusin penthouse’i. Järjekordselt. See ei ole minu süü. Vähemalt mitte täielikult. Lihtsalt sattun sinna. Nagu inimene, kes jääb alati vihma kätte, kuigi vaatas ilmateadet. Või inimene, kes satub alati järjekorras viimaseks, kuigi oli esimene. Mina sattun penthouse’idesse. See ei olnud eesmärk. Vähemalt mitte ametlikult. Aga elu on näidanud, et kui kusagil on võimalus sattuda kõrgemale korrusele, siis sinna ma sattun.
Majutuste anomaalia.

Korter ise, täiesti tavaline. Kui välja arvata see, et see asus maja tipus. Ja kui välja arvata see, et seal oli kamin. Ja kui välja arvata see, et dušširuum oli suurem kui mu esimene korter. Seisin klaasseinte taga mitme korruse kõrgusel, kohvitass käes, ja vaatasin alla. Mäletasin Kasahstanist ainult külma, igavust ja kartulit. Nüüd vaatasin stepi keskele kerkinud moodsat linna penthouse’i aknast.

Mõne päeva pärast muutub vaade tavaliseks. Esimesel hommikul teed pilte. Teed pilte kõigest. Teed pilte vaatest. Teed pilte kohvist. Teed selfisid endast vaatega. Teed selfi endast kohviga.
Teisel hommikul imetled vaadet. Pilte enam ei tee. Lihtsalt vaatad.
Kolmandal hommikul vaatad aknast välja ja mõtled: „Huvitav, kas kohvi jaoks piima on veel alles?”

Inimene harjub kõigega. Isegi sellega, et elab mõni aeg stepi kohal penthouse’is. Elu teeb kummalisi ringe. Kunagi olin selles riigis sõdur. Nüüd vaatan selle sama riigi moodsat pealinna penthouse’i aknast, kohvitass käes.

Läksin noorena, sest pidin. Tulin vanemana, sest tahtsin.