Igal linnal on oma vaatamisväärsus, mille juurde turistid varem või hiljem kohale veetakse. Pariisis on Eiffel, mis näeb välja nagu raudteejaama konstruktsioon ja mille ehitust keegi õigel ajal ei lõpetanud. New Yorgis on Vabadussammas, kes vaatab merele ja mõtleb: “Kas tõesti pean seda taldrikut elu lõpuni peas kandma? Ja Astanas… Astanas on hiiglaslik muna posti otsas.

Ametlikult sümboliseerib Bayterek elupuud ja müütilist Samruki lindu, kes muneb selle otsa kuldse muna. Vähemalt nii räägib legend. Kuulasin selle jutu viisakalt ära ja mõtlesin: “jah, aga see on ikkagi muna posti otsas.” Aga kas Samruk teab, et tema muna on nüüd turismimagnet? Saab ta nüüd litsentsitasu? On ta uhke? Või häbeneb?” Legendid kahjuks ei vasta. Legendid lihtsalt on.
Tuleb tunnistada, päris uhke muna. See ei ole selline muna, mille leiad hommikul külmkapist. See on selline muna, mille puhul mõtled: “Kas ma võin sellega selfi teha? Kas ma pean selleks pileti ostma?”
Jah, pead.

Turistina ei ole sul tegelikult valikut. Kui oled Astanasse kohale lennanud, siis lähed Baytereki juurde. See on nagu Tallinna vanalinnas käimine ja Vana Toomase vahtimine lipuvardas. Võid hiljem väita, et sind huvitas rohkem kohalik elu, aga Baytereki juures tehtud foto on sul ikkagi telefonis.
Lähemalt vaadates on selles ehitises midagi sümpaatset. Keegi ei öelnud koosolekul: “Teeme midagi väikest ja märkamatut.” Ei. Keegi ütles: “Teeme suure torni. Paneme selle otsa kuldse muna. Ja kogu riik saab sellest aru.”
Ja nad saidki. Või vähemalt keegi arvas, et nad said.

Üleval vaateplatvormil seisavad inimesed vaikselt järjekorras, et pista käsi president Nazarbajevi käejälge. Inimkond on hämmastavalt järjepidev. Kui kusagil on pronksist käejälg, siis keegi paneb sinna kindlasti oma käe sisse. Ilmselt lootuses, et õnn, rikkus või vähemalt hea selfie jääb külge. Võib-olla pistab keegi oma käe sinna ja mõtleb: “Nüüd olen ma president?” Või: “Nüüd olen ma vähemalt rikas?” Või: “Nüüd on mul foto, millele saan panna pealkirja  “Käsi ajaloos”. Kõik kolm on õiged.
Panin ka.
Igaks juhuks.

Kulmukergitus,  Toyota Camry

Kui Kasahstanis oleks asjade religioon, oleks Toyota Camry selle peamine pühak. See, kelle poole pöördutakse, kui on vaja jõudu. See, kelle ees süüdatakse küünlad, või vähemalt pannakse ohutuled vilkuma. Camry pole lihtsalt auto. See on staatus. Austus. Investeering.
Poiss võib elada ühiselamus ja süüa kuivikuid majoneesiga. Võib magada naril, mille all on teise poisi nari. Aga akna all peab seisma Camry.
Soovitavalt must.
Soovitavalt toonitud.
Soovitavalt sellise klaasiga, kust sa ei näe sisse ega välja.
Camry on filter, mis eraldab sind maailmast. Sa pole enam ühiselamu poiss. Sa pole enam kuivik majoneesiga. Sa oled Camry omanik.

Camryt pestakse tihti rohkem kui iseennast. Nägin meest, kes puhastas seda pühendumusega, mida kohtab tavaliselt kirurgide, kellasseppade ja armunud inimeste juures. Ja ma ei olnud lõpuni kindel, kas ta puhastab autot.
Või kummardab seda.