Astana on linn, mille olemasolu tundub esmapilgul natuke kahtlane. Vaatad ringi ja tunne on, et keegi teeb nalja. Kusagil peab olema filmivõtteplats. Või vähemalt silt kirjaga: „Vabandame, linn on ajutiselt suletud hooldustöödeks.”
Sest ümberringi on stepp.
Lõputu.
Selline maastik, kuhu meie mõistes sobiks paremini mõni bensiinijaam, kaks traktorit ja putka, kust saab pirukat ning küsida, mitu kilomeetrit järgmise asulani on. Putka omanik vaataks sind imestunult, mis kilomeetreid? Siin mõõdetakse tunde. “Järgmine asula? Kolm tundi, kui traktoril lähed. Kui jalgsi, siis ära mine.

Selle asemel kerkivad keset lagedat steppi klaasist tornid, kullakarva kuplid ja hooned, mille puhul tekib küsimus, kas arhitekt oli geenius või jäi tal lihtsalt pidur õigel ajal vajutamata.
Üks maja meenutas hiiglaslikku karikat. Teine kosmoselaeva. Kolmas nägi välja nagu koht, kus maailma kurikaelad kogunevad kord kvartalis oma tulemusi analüüsima.
Täiesti “tavaline” linn, kus iga teine hoone võiks vabalt olla järgmise James Bondi filmi dekoratsioon. Vaatasin neid maju nagu inimene, kes on kogemata sattunud valesse pulma. Ülikond on küll seljas, aga kogu aeg on tunne, et kohe tuleb keegi juurde ja ütleb: „Vabandage, teie pidu toimub kõrval saalis.”
Aga ei tulnud. See ongi Astana. Linn, mis on otsustanud keset steppi mitte lihtsalt olemas olla, vaid teha seda võimalikult suure žestiga. Natuke nagu inimene, kes tuleb külapeole kuldsete kingadega.
Maitse üle võib vaielda. Aga märkamata ei jää kellelegi.

Kulmukergitus 2, elu järelmaksuga

Kasahstan on võitnud tarbimisoptimismi maailmameistri tiitli.
I koht.
Kuldmedal.
Dopingukontrolli pole vaja.
Tudeng võib siin kolm kuud süüa kiirnuudleid, aga samal ajal käia ringi uusima iPhone Pro Maxiga, mis on ema nimele järelmaksuga ostetud. Kogu tarbimine käib siin järelmaksuga. Kõik.
Nike tossud? Järelmaksuga.
Õhtusöök restoranis? Järelmaksuga.
Kohvi hommikul? Vaata järele, saab vist ka.
Tahad veel midagi? Pole probleemi. Vajuta nuppu ja maksa tagasi aasta jooksul. Või kahe. Või viie. Aeg on ainus limiit.
Näed tänavatel inimesi, kes paistavad välja nagu miljonärid, kuid kelle rahaline seis võib olla null.
Kohalik nali: kasahh ei tunne toidu maitset, kui see pole järelmaksuga ostetud.