Esimene mulje osutub peaaegu alati valeks. Fakt, mida ei otsi. See leiab sind.
Nagu lepjoška.
Nagu plov.

Arvasin, et kuldhambad tähendavad rikkust. Arvasin, et plov on lihtsalt toit. Arvasin, et Chevrolet on lihtsalt auto. Arvasin, et kõrb on kõrb. Arvasin, et meri on vesi. Arvasin, et leek kustub veega. Arvasin, et naeratus on naeratus.
Olin rumal. Rumal saab olla ainult siis, kui oled kohal. Kaugelt vaadates oled alati tark. Kaugelt vaadates on kuldhambad staatus, plov on toit, kõrb on kõrb.
Ma ei olnud kaugel. Ma istusin plovi kõrval. Ma sõitsin Chevrolet’ga. Ma seisin kuival merel. Ja sain teada, et kaugelt vaatamine on mugav, mitte tõene.

Lahkun. Mitte, et kõik oleks nähtud, vaid et lennuk läheb. Lennukid ei küsi, oled sa valmis. Nad lähevad. Lähed kaasa, sest pilet on ostetud. Ja pilet on argument, mida ei saa ümber lükata.
Pakkisin kohvri. Kohvris oli leib, mida ma ei söönud. Pilt Araali merest, mida ma ei näidanud. Küsimused, millele ma ei vastanud.

Kirgiisia. 
Ma ei tea, mida arvan Kirgiisiast. See on hea. Veel ei arva. Veel ei tea. Kuni kohale jõuad. Siis hakkad arvama. Ja keegi tuleb ja ütleb: “Hiljem saad teada”.
Ootan seda. Või mitte. Ei tea. Aga ma lähen. Sest pilet on ostetud.

Jätan maha leiva, plovi, valged Chevrolet’d ja kuiva mere.  Jätan maha kõik, mida ma arvasin, et ma tean.
Aga võtan kaasa ühe asja, “Hiljem sain teada.”