Jätsin maha Usbekistani valged Chevrolet’d, plovi-mäed ja kuivanud mere, et lennata jaosmaale – minu geograafiline termin asukohast, kuhu lihtsalt lähed -, millest mul polnud õrna aimugi.
Kirgiisiasse.

Lend Taškendist Kirgiisia pelainna Biškeki kestab täpselt nii kaua, et jõuad korraks mõelda oma elu valikute üle, vaadata aknast pilvi ja mõista, et oled teel riiki, mille nimes on rohkem i-tähti kui mõistust.

Maandumine. See on hea. See on lennukite töö. Aga see lennuk maandus eriti kiiresti. Või mulle tundus. Vaatasin aknast ja nägin maastikku, mis ei vastanud ootustele. Ootasin mägesid. Ootasin järvi. Ootasin midagi, mida saab pildistada.

Nägin steppi. Halli. Kuiva. Sama, mis Kasahstanis. Sama, mis Usbekistanis. Kolm riiki. Sama stepp. Kesk-Aasia saladus. Reisid tuhandeid kilomeetreid, et näha sama. Aga sa ei tea seda enne. Arvad, et iga riik on eriline. Ja nad on. Aga stepp on universaalne. Stepp ei hooli piiridest. Stepp on seal, kus ta on, ja sa ei tea, kus ta lõpeb.

Lennuk ruleeris. Inimesed plaksutasid. Ma ei tea, miks. Kas maandumine on saavutus? Või aplodeeriti pilootidele, et nad teadsid, kuhu maanduda? Või aplodeeriti lihtsalt, sest lõpp? Lõpp on alati hea. Eriti kui sa ei tea, mis algab.
Keegi tuleb ja ütleb “Hiljem saad teada.”

“Tere tulemast Biškeki,” kõlas parda valjuhääldist.