Alguses olid nad vaid osa tänavast. Siis hakkasin neid märkama. Siis hakkasid nemad mind. Mitte märkama.
Kasahstanis oli koer isegi kaamel. Või vähemalt ei saanud ma lõpuni aru. Küsimus, mis jäi mind öösiti kummitama.

Usbekistanis sai koerast märk, kui koer ei vaadanud mind enam. Olin kohalik. Mitte päris. Piisavalt.

Kirgiisias ma koeri enam ei otsinud.
Võib-olla oli neid seal.
Võib-olla olin edasi liikunud. Ülespoole, sinna, kus hierarhiat juhivad hobused ja graniitseinad.

Koer kui mälestusmärk, mida keegi ei ehitanud.
Keegi küsib: “Mis koer?”
“Ei tea. Aga ta oli.”