Maailm on vahepeal 35 aastat edasi liikunud, aga Bishkek on teinud ainult tagasihoidliku face lifti. 90ndad pole siit lahkunud. МИЛИЦИЯ on endiselt милиция, СТОЛОВАЯ on столовая ja Lenin viipab endiselt käega helgesse tulevikku. Kalja müüakse ikka kollasest tünnist, gaseeritud vett saad nüüd QR-koodiga ja rubla asemel on siin som.

Ma sain.
Teada.
Hiljem.
Nagu alati.

Sain teada, et “saad teada” on ainus lubadus, millest Kirgiisia kinni peab. Ainuke turunduslause. Ainuke reisijuht. Ainuke kaart, mis näitab õiget teed. “Saad teada” ei valeta. See ei ütle, mida saad teada. See ei ütle, kas see meeldib. See ütleb, sa saad. Ja sellest piisab.

Sain teada, et mõnes kohas ei ole vaja otsustada, kas linn on ilus või kole. Kas mägi on suur või väike. Kas järv on meri või mitte. Mõnes kohas on lihtsalt “on”. “On” on lause. Lühem kui “on ilus”. Aga täiuslikum. “On” ei küsi sinu arvamust. “On” lihtsalt on. Nagu Lenin. Nagu miilits. Nagu hobune. Nagu gasirovka. Nagu asjad, mis seisid seal enne mind ja jäävad seisma pärast mind.

See on Biškek. Olemas nii, et sain teada. Hiljem. Mitte siis, kui tahtsin. Aga siis, kui lõpetasin tahtmise. Ja hakkasin  vaatama.