Kasahstanis olin õppinud, et hobusega võib Kesk-Aasias olla rohkem tegemist kui lihtsalt porgandi andmise ja pai tegemisega. Sai selgeks, et hobune on eelkõige kulinaarne suurus. Kirgiisias on teine lugu. Siin on hobune peaaegu inimene. Või vähemalt mõne jaoks tähtsam kui mõni inimene

Kui Kasahstanis vaadati hobust läbi “nuga ja kahvel” prisma, siis kirgiisi jaoks on hobune hinge sugulane, staatuse sümbol ja pereliige, kelle tervisest sõltub mehe au. Võid elada peost suhu, aga kui sul on ratsu, oled kunn.
Nägin meest, kes harjas hobust kauem kui mõni oma hambaid. Polnud aru saada, kas ta puhastas hobust, või vestles temaga. Või mõlemat. Hobune seisis. Mees seisis. Koos. Nagu kaks inimest, kes ei räägi, et teineteisest aru saada.

Naeratus. Hobusele. Mitte mulle. Mind ta ei vaadanud. Olin liiga kaugel. Või liiga lähedal. Või liiga inimene.
Hierarhia. Hobune on kõrgemal. Siis mees. Siis külaline. Siis turist.

Olin turist. Hierarhia allosas. See, kes vaatab.
Siis vaatas hobune. Või mitte. Hobused vaatavad alati nii, et sa ei tea, kas nad vaatavad. Nende oskus.

Kirgiisi jaoks ei lõppe hobuse roll inimese surmaga. Vana traditsiooni kohaselt võis ustav ratsu minna koos peremehega ka tema viimasele teekonnale. Usuti, et hobune aitab mehel teed leida sealpoolsuses – paikades, kuhu inimene ilma temata kohale ei jõuaks. Sest kui sa sured – plaan, mis töötab alati – , siis keegi peab sind sinna viima. Keegi, kes teab teed. Kellel pole Google Mapsi. Kes ei küsi: „Pööran vasakule?“, vaid läheb.

Hobune. Sinu viimane Uber. Sinu viimane Bolt.
Ilma äpita. Ilma hinnakirjata.

Seetõttu ohverdati loom sageli matustel, et mees ei peaks isegi surmas oma truust kaaslasest ilma jääma.

Tänapäeva maailmas muretseb eurooplane, kas talle pannakse kirstu kaasa nutitelefon või laadija. Kirgiis aga kindlustas endale teispoolsusse neljajalgse maasturi. Praktiline lähenemine igavikule. Kui sul on sealpoolses udus valida GPS-i ja hobuse vahel, siis siinsete reeglite järgi usaldad alati hobust.