See ei ole reklaamlause. See on olukord.
Kogu turismitööstus põhineb suurel valel. Sulle müüakse ideed, et igas maailma punktis ootab sind ees “elumuutev kogemus”. Keegi ei kirjuta reisijuhti pealkirjaga: “Sõitke siia, siin pole mitte türagi teha.”
Aga mina kirjutan.

Suvine Biškek. Tolm. Palju tolmu. Tänavad, majad, autod, inimesed.
Kolmanda liiga linn.
Kõik on olemas, aga midagi ei kutsu vaatama. Kui midagi ei kutsu, siis ei vaata. Või vaatad, aga ei näe. Või näed, aga ei mäleta. Kolmanda liiga linnadel pole vaja end tõestada. Need lihtsalt on.

Kõnnid. Vaatad. Lähed edasi. Siis vaatad uuesti. Ikka sama. Oled aastas 1990.
“Vaata mind, ma olen ilus.” Biškek ei ütle seda. Biškek ei ütle midagi. Biškek seisab. Ja tolmab. Ja ootab et keegi ütleks: “Vaata mind, ma olen ilus.”
Kõndisin. Ei teadnud, kuhu. See on hea. Kui ei tea, kuhu lähed, siis ei saa pettuda. Polnud isegi kaarti. Kaardid on optimistid. Nad lubavad sulle alati, et kusagil ees ootab mingi punkt.

Hakkasin vaatama seda, miks pole midagi vaadata. See on tase. Esimene tase on vaadata. Teine tase on näha. Kolmas tase on mõista, miks pole midagi näha. Ja neljas – neljandas aktsepteerid, et polegi midagi mõista.

Siin pole vaatamisväärsusi. Pole selfie-kohti. Pole kohti, kus keegi ütleks: “Oo, vaata!” Ainult koht, kus keegi ütleb: “Ah.” Ja “ah” on kogu lause. Lühem kui “Oo”. Aga täiuslikum.

Vaatasin hoonet. Hall. Mitte ilus hall. Mitte filosoofiline hall. Lihtsalt hall. Nagu paljud hooned siin. Hoone oli neljakorruseline. Või viie. Ma ei lugenud. Lugemine oleks andnud tähenduse. Ma ei tahtnud tähendust. Tahtsin vaadata. Vaatamine ei vaja numbreid. Vaatamine vaid vaatab. Nagu hobune.

Osa aknaid oli katki. Või mitte katki. Või lihtsalt lahti. Vahet pole. Aknad on aknad. Isegi kui neid pole. Isegi kui on ainult auk. Auk on ka aken.

Istusin pingile. Pingil oli tolm. Istusin ikkagi. Sest pingi olemasolu eeldab istumist. Kui sa ei istu, siis pinki pole olemas. Filosoofia, mille just leiutasin.
Või varastasin. Või leidsin tolmu seest

Tõusin. Pink jäi. Tolm jäi. Läksin.
Vastu minevikule.
Lenin.
Mitte pildil. Mitte muuseumis.
Keset linna.
Käsi püsti, suunaga helgesse tulevikku. Justkui keegi poleks talle öelnud, et tema asutatud globaalne firma läks ammu pankrotti.

Lenin polnud ainus. Mõni samm edasi. Mitte ausammas. Mitte minevikumälestus. Päris.
МИЛИЦИЯ.
Erkpunaste tähtedega silt hallil fassaadil. Mitte lihtsalt kiri hoone peal – portaal.

Maailmas on riike, mis reformivad oma politseid. Vahetavad nimesid, disainivad uusi logosid, räägivad “klienditeenindusest”. Siis on Kirgiisia, kus ka sildid ei ole pankrotist kuulnud.

Astusin vaikselt miilitsajaoskonna varjust edasi ja silmale avanes      järgmine monument. Sildina. Kollaste, kergelt luitunud suurte tähtedega:
СТОЛОВАЯ – Söökla.
Ees on hoov. Kividega. Või hoov kivide ümber. Looming. Keegi tahtis midagi ilusat. Hoovis on tool. Või diivan. Või midagi, kuhu istuda. Aga see on väljas. Sa ei istu. Sest “СТОЛОВАЯ ” on koht, kuhu lähed sisse.
Uksel nööri otsas rippuv silt “ОТКРЫТО”, mis andis mõista, et hoolimata kapitalismi pealetungist on see avatud.

Uks oli suletud. Ukse taga see, mida sa ei näe. Kui sa ei näe, siis arvad. Arvamine on pool sööki.
Vaatasin plakatit. Plakatil oli toit. Midagi, mis nägi välja nagu toit. Või võis olla. Aga plakat ei ole toit. Plakat on plakat. Plakat on seinal. Sein on hoone. Hoone on linn. Ja linn on see, kus vaatad plakatit ja: “Ah?”

Läksin ära. Otsima kohta, kus toit ei ole plakatil ja „ОТКРЫТО“ ei laperda tuule käes.
Kus uksed on avatud. Või ei ole suletud. Või vähemalt on silt, mis ütleb “ОТКРЫТО” ja “uks”, mis ütleb sama.

Siis tuli.
Mida vaadata.
Keset linna ambitsioonitut hallust ja tolmu pilt, mis lööb eurooplase ohutusest ja steriilsusest rikutud juhtmed lühisesse.
Lapsed kanalisatsioonirentslis.

Ehituslikult on see betoonist heitveekanal, aga siinses geograafias on selle nimi arõk – iidne Niiluse laadne niisutussüsteem, mis voolab filtreerimata tänavakastmis ja muu veega, otse läbi Biškeki kuumade tänavate. Seal, kus Brüsseli ametnik näeks eluohtlikku hügieenikriisi, näevad kohalikud lapsed parimat kohta, kus suvekuumust tõrjuda.

Kaader on hea. Tänav täis autosid, emmed-issid pinkidel näppimas telefone, olles täielikult isoleeritud oma igapäevasesse rutiini. Sealsamas nende jalgade ees, hallis betoonrennis, tormab vahutav, mäslev kahtlast värvi veevoog milles väiksed võsuksed sulistamas, trotsides voolu ja rämpsu.

Eemal lohutab ema põõsa varjus nutvat mudilast, samal ajal kui järgmine põlvkond valmistub juba vooluga edasi ujuma. Puuduvad tarad, hoiatusmärgid ja lapsevanemate hüsteerilised karjed.
Siin ei üritata reaalsust peita ega ohte ümaraks lihvida. Biškek voolab ja tolmab korraga. Ja lapsed mängivad kraavis kirega, nagu nad oleksid leidnud maailma parima veepargi.