Esimene asi, mida Kirgiisiasse saabudes mõistad, siin on asjadega kiire. Nii kiire, et tehnoloogia ja reaalsus jooksevad teineteisel jalad alt. Maandusin lennujaamas, mille nimi piletil oli üks, aga reaalsuses teine. Manasi lennujaam otsustas, et lennujaam peab uue ajaga kaasa minema. Nad vahetasid ära oma vana nõukogudeaegse lennujaama-koodi FRU – mis tuli linna endisest nimest Frunze, uue ja uhkema BSZ vastu.

Miks? Sest Frunze oli Nõukogude Liidu kindral, aga Biškek on…, Biškek. Kohalikud seletasid hiljem uhkusega, et “Biškek” tähendab kirgiisi keeles puust nuia, millega hobusepiima ehk kumõssi segatakse. Geniaalne. Nad vahetasid sotsialistliku sõjakangelase piimasegamise kaika vastu. Mis oleks, kui Tallinn nimetaks ümber “Kartulipudrunuia” lennujaamaks? Aga olgu, rannarahva esindajana – kilu ja kartul – ei hakka ma nende piimandust kritiseerima.

Lennujaamas sildid. BSZ. Uus kood. Uus identiteet. Aga liftid on vanad. Uksed on vanad. Kohvik on vana. Aga sildid on uued. Renoveerimine, mida maailm vajab.
Mitte renoveerida asju. Aga vahetada sildid. Sildid on see, mida inimesed näevad. Asjad on need, mida inimesed kasutavad. Kasutamine on isiklik. Sildid on avalik. Avalikkus on olulisem.

Läksin välja. Uksed avanesid. Mitte automaatselt. Või automaatselt, aga aeglaselt. Nii aeglaselt, et jõudsin mõelda: “Kas need avanevad?” Need avanesid. Kirgiisia tempo. Mitte kiire. Mitte aeglane. Selline, et jõuad mõelda. Mõtlemine on kahtlane. Eriti riigis, mille nimes on rohkesti i-tähti.

Väljas tabas mind filtreerimata Kesk-Aasia. Kui Usbekistanis oli kõik reguleeritud ja autojuhid kandsid ülikondi, siis Biškeki lennujaama esine meenutas filmi “Gladiaator” võtteplatsi. Filmi tegelasteks kohalik taksomaffia, kes mõõkade asemel vehkisid autovõtmetega ja kelle kilpe asendasid sildid “TAXI”.

Mu ümber  moodustus tihe ring meestest, kes kõik pakkusid “odavat” sõitu. Üks eriti agar haaras mu kohvri sangast. Teine sama tegus, haaras kohvri teisest otsast. Mõlemad otsustasid selle oma autosse tiridada. Kas tõesti rebitakse see nüüd pooleks? Halloo?!

Seisin keset võtteplatsi, milles olin ootamatult ise peaosaline, mõeldes eelmise peatüki epiloogi viimastele sõnadele: “Hiljem saad teada.”
Sain. Sain teada, et Kirgiisias ei ole sa lihtsalt turist. Oled saak. Ja sinu kohver on trofee, mille nimel ollakse valmis verd valama. Õnneks lõppes näitlejakarjäär sama kiiresti, kui see algas. Päästsin kohvri, hüppasin esimesse autosse ja võtteplats jäi seljataha.

Sõitsime. Linnani. Biškekini. Või Frunzeni. Või sinna, kus hobusepiima segatakse puust kaikaga. Nimi pole tähtis. Asi on tähtis. Asi on see, et olin kohal. Või peaaegu kohal. Või teel. Sest “kohal” on suhteline. Nagu nimed. Nagu koodid. Nagu asjad, mis muutuvad, aga jäävad samaks.

Vaatasin aknast. Stepp jäi maha. Linn tuli vastu. Midagi, mis nägi välja nagu linn. Biškek hallide majadega ja taamal kõrguvate võimsate lumiste mägedega. Usbekistani steriilne valge autode meri oli asendunud elava autotööstuse ajalooga – siin sõitis koos kõik, mis on kunagi viimase kuuekümne aasta jooksul ratastele pandud. Mõni nägi välja nagu oleks just tehaseväravast välja veerenud. Mõni, nagu oleks juba tehaseväravast alates remonti oodanud. Vene Lada, vana Mercedes, Jaapani parempoolse rooliga ime, mõni hiina elektrikas ja sekka midagi, mille marki ei tuvasta vist enam ka selle looja. Autode arhiiv.

“Esimest korda Bishkekis?” küsis taksojuht, süüdates suitsu, kuigi autos oli juba niigi piisavalt sudune.
“Jah,” vastasin, püüdes ukse aknapraost värsket õhku hingata ja pühkides otsaesiselt higi.
“Sulle hakkab siin meeldima. Meil on mäed. Ja hobused. Palju hobuseid.”
Neelatasin. Teadsin juba, mida tähendab, kui Kesk-Aasias räägitakse hobustest.
Nad ei mõtle ratsutamist.

Olin Kasahstanis õppinud, “hobused” on kood. Nagu FRU ja BKK. Nagu purskaevud ja metrood. Asi, mis tähendab midagi muud. Kasahstanis öeldi mulle ka: “Meil on hobused.” Ja siis tõi keegi lauale klaasi. Klaasis oli valge vedelik. Vedelik ei lõhnanud nagu piim. Vedelik lõhnas nagu otsus. Kumõss.

Nii et neelatasin, “hobused” on alles sissejuhatus. Sissejuhatus millelegi, mis tuleb hiljem.
Juht vaatas mind peeglist. Nägi mu nägu. Muigas. Halb märk. Hea muie on, mis ei tähenda midagi. Halb – mis tähendab: “Sa saad teada.”

Sain.
Hiljem. Mitte praegu. Praegu sõitsime.
“Meil on ka mäed,” jätkas ta. Justkui uus informatsioon. Nagu midagi, mida ma polnud näinud. Aga ma olin. Kasahstanis. Usbekistanis. Lätis
“Jah,” ütlesin. “Mäed on ilusad.”
See oli vale vastus. Või õige. Ma ei tea. Aga see oli vastus, mis võimaldas sõitu jätkata. Midagi, mida öelda. Mitte mõelda. Mõtlemine on ohtlik. Eriti autos. Eriti suitsuga. Eriti kui keegi räägib hobustest.
“Ja mägijärved,” lisas ta. “Issyk-Kul. Tead?”

Teadsin. Olin lugenud. Aga lugemine pole teadmine. Lugemine on ettevalmistus. Ettevalmistus, mis teeb sind rumalaks. Sest arvad, et tead. Ja siis keegi küsib: “Kas tead?” Ja vastad: “Jah.” Ja saad teada, et ei teadnud.

“Issyk-Kul on suur,” ütles ta. “Nii suur, et sa ei näe teist kallast. Nagu meri. Aga mage. Saad juua seda.”

Mõtlesin Aarali merele. Merele, mida sai juua. Ainult et seal polnud midagi juua. Seal polnud midagi. Siin on järv, mida saab juua. Siin on see suhteline. Eriti vee osas. Eriti kui keegi ütleb “nagu meri”. Sest “nagu meri” tähendab alati, et see pole meri. Kui see pole meri, siis mis see on? See on järv. Suur järv. Mage järv. Järv, mida saab juua. Aga sa ei joo.

“Ja mägedes on jää,” jätkus jutt. “Igikelts.”
Ma ei tea, kas ta ütles “igikelts”, või ütles midagi muud ja ma tõlgendasin igikelts.
“Igikelts,” kordasin. Nagu oleksin selle just välja mõelnud. Juht noogutas. Tema oli kuulnud seda enne. Ta oli kuulnud kõike enne. Ta oli kuulnud turiste, kes kordasid tema sõnu. Ta oli kuulnud turiste, kes vaikisid. Ta oli kuulnud turiste, kes ütlesid “nagu Sveitš, mitte Šveits”.

“Kas lähed mägedesse?” küsis ta.
Ma ei tea. Arvasin, et lähen. Aga ei olnud kindel. Mägedesse minek eeldab ettevalmistust. Eeldab, et tead, mis on mägi. Ma ei teadnud. Nägin mägesid lennuki aknast. Olin näinud mägesid piltidel.
“Võib-olla,” ütlesin.
“Võib-olla,” kordas taksojuht.

Me jõudsime. Maksin. Väljusin.
Olen Biškekis. Või Frunzes. Või seal, kus hobusepiima segatakse puust kaikaga.
Olen kohal.