Külaline pole siin tüütus. Mitte inimene, kelle pärast peab diivani pealt püsti tõusma. Külaline. Sellest piisab.
Külaline pole siin koormaks, vaid rõõmuks. Eestlane ütleb tavaliselt: „Kui ette helistad, eks astu läbi.” See on loogiline. See on praktiline. See on… eestlane. Eestlane ei taha olla ette valmistamata. Eestlane ei taha üllatusi. Eestlane tahab teada: “Kes sa oled? Miks sa tuled? Kauaks sa jääd? Kas kohvi tahad? Hakkad minema?”
Kasahh ütleb: „Tule sisse.”, “Kes sa oled?” – see tuleb hiljem. “Miks sa tuled?” – see tuleb veel hiljem. “Kas sa jääd?” – tuleb siis, kui sa juba istud.
Oled külaline, oled teretulnud. Ilma ette teatamata. Ilma ettevalmistuseta. Ilma ettekäändeta.

Kulmukergitus: Küsimused, mida eestlane ei küsi

Kasahstanis võib inimene sinuga viis minutit rääkida ja juba teada: kust pärit oled, on sul naine, mitu last, miks rohkem lapsi ei ole, mis tööd teed, meeldib sulle Kasahstan.
Siis ta küsib veel.

Eestlane räägib viis aastat naabriga ja teab ainult viimase koera nime. Ka see on piisav. Sest koer on aus.
Kasahhi viis minutit ja eestlase viis aastat.