Kõnnid Astanas mööda tänavaid ja tunned, et oled sattunud korraga tulevikku ja steppi. Hooned on suured. Teed on laiad. Kõik näeb välja nagu mõne arhitekti unenägu pärast kolme Red Bull´i ja piiramatut eelarvet.
Ja keegi ehitas selle valmis. Ilma et küsiks.

Võtsin korteri teadlikult Išimi jõe äärde. Jõgi poolitab linna kaheks. Ühele poole jääb vana Astana. Teisele poole uus. Ühel kaldal minevik, teisel tulevik. Kõndisin nende vahel nagu turist, kes üritab aru saada, kummal pool ta tegelikult olema peaks.

Jõe ääres rand.
Rand Kasahstanis.
Keset steppi.
Lause, mida ei oota. Nagu “Käisin ujumas Sahara kõrbes” või “päevitasin Antarktikas.”
Nii on. Kui Astana tahab randa, siis tehakse rand. Kui tahab palme, saab palmid. Kui ütled: “Aga see on ju stepp?”, siis Astana vastab: “Oli.”

Käisin seal ujumas, päevitamas. Vesi oli märg, päike kuum ja inimesed sõbralikud. Millegipärast astuti mulle rannas tihti ligi ja uuriti, kust pärit. Ma ei tea, millega ma silma paistsin. Võib-olla ujumispükste järgi. Võib-olla põhjamaise nina järgi. Igal juhul tunti huvi.
Ja vestlus algas.
Ja vestlus lõppes.
Siis algas uus.

Kas see on see, mida mäletan Kasahstanist?
Rand. Palmid. Inimesed, kes küsivad?
Ma ei mäletanud. Mitte midagi sellist.
Mäletasin kartulit.
Nüüd mäletan randa.

Mida rohkem linnas ringi kõndisin, seda enam hakkasin aru saama, Astana armastab suuri sümboleid. Kõige tuntum neist on muidugi Bayterek. Muna posti otsas.
Sellest oli juba juttu. Aga sellega asi ei lõpe. Kui Tallinnas on Vana Toomas, siis Astanas on terve nimekiri ehitisi, mille kohta võiks küsida: „Kes selle peale tuli?” Vastus on alati: “Keegi tuli. Keegi joonistas. Keegi tegi. Keegi ütles “jah’”.
Keegi maksis arve.

Näiteks Khan Shatyr. Hiiglaslik telk keset linna. Jurta, mille keegi on vales mõõtkavas välja printinud. Selline telk, mille alla mahuks ilmselt pool väiksemat Eesti valda. Ja selle katuse all rand – jälle. Palmid. Liiv. Lamamistoolid. Veepark. Õues võib talvel olla temperatuur, mille juures põhjapõdrad hakkavad kampsunit otsima, aga sina lesid palmide all ja vaatad, kuidas lapsed veeliumägedest alla kihutavad.
Geniaalne.
Nagu suur osa Astanast.

Õhtuti kogunesid inimesed Išimi jõe promenaadile vaatama muusikalist “päikesepurskkaevu”. Veesammas kerkib ligi kahesaja meetri kõrgusele ning sümboliseerib päikest. Veesein moodustab hiiglasliku ekraani, millele kuvatakse valgusmänge ja animatsioone. Kõlab natuke nagu lause, mille kirjutas linnaplaneerija pärast kolmandat kohvitassi. Või neljandat.
Päriselus näeb see aga välja muljetavaldatavalt. Vesi liigub. Valgus liigub. Muusika mängib. Sajad inimesed seisavad kaldal ning vaatavad. Mõneks minutiks unustad, et oled riigis, mida veel mõned aastad tagasi seostasid peamiselt külma, igavuse ja kartuliga. Korraks vilksatab peas, et kui keegi oleks sellest rääkinud sellele noorele sõdurile Aktjubes, oleks ta ilmselt arvanud, et jutt käib mõnest ulmefilmist.
Või kumõssist.

Ühel päeval jalutasin Hazret Sultani mošee juurde.
Valge. Massiivne. Rahulik. Üks Kesk-Aasia suurimaid mošeesid, mis mahutab korraga tuhandeid palvetajaid. Kui suur osa Astanast näeb välja nagu tulevik, siis mošee mõjub nagu meeldetuletus, et enne klaastorne ja kuldseid kupleid oli siin midagi muud.
Midagi vanemat. Midagi püsivamat.
Kasahstan on ametlikult moslemimaa.
Paberite järgi

Kulmukergitus 6: Kasahstani kaks südant

Kasahstanis räägitakse sageli kahest pealinnast. Astanast ja Almatõst. Ametlikult on pealinn Astana. Noore sõduri mälukaardil on selleks endiselt Almatõ. Astana on nagu noor edukas ärimees. Kallis ülikond. Suured plaanid. Klaastornid. Almatõ on nagu vanem vend. Rahulikum. Enesekindlam. Ei pea kellelegi midagi tõestama. Kui Astana ehitati steppi, siis Almatõ kasvas mägede jalamile. Kui Astana armastab tulevikku, siis Almatõ armastab puid. Ja mägesid. Ja natuke iseennast. Paljud kasahhid ütlevad, Astana on pealinn, aga Almatõ on hing.
Mina Almatõs ei käinud.