Kui tuled maalt, kus hambaarstile antakse hunnik raha selle eest, et suu näeks välja nagu poleks seal midagi tehtud, on Usbekistan värskendav. Siin läheb investeering otse suhu.
Kuldsed naeratused tänaval.

Kuid kuskilt peab see kuld tulema, millega pannakse tänavad särama. Inimesed ei sünni, kuldne kuma silmis ja kakskümmend neli karaati igemetes. Selleks on Zarafshan. Linn, mille olemasolu on geograafiline absurd.

Vaatad kaarti: Kyzylkumi kõrb. Liiv, tolm, kuumus, tühjus. Ja siis – keset mitte midagi, kerkib üles linn.
Nõukogude insenerid vaatasid omal ajal seda tühjust, sülitasid tolmu ja otsustasid: “Teeme siia linna. Sest siin on kuld.” Ja kui Nõukogude Liidus otsustati, et keset kõrbe peab sündima linn, siis linn sündis. Küsimata, kas kõrb seda tahab. Või kas inimesed tahavad.

Plaan oli olemas. Plaan oli seadus.
Zarafshani ainus põhjus olemas olla – oli Muruntau.
Muruntau ei ole  “üks pisike auk keset steppi. See on maailma suurim avatud kullakaevandus. Auk, mis on nii tohutu, et kui seisad selle äärel, kaob reaalsustaju ära kiiremini kui Magic City võltslosside vahel. See on kraater, mis ei vaata kosmosesse, vaid vaatab Maa pimedasse südamesse. Auk, mis toodab rikkust, mida keegi kaevuritest kunagi oma käes ei hoia.

Nõukogude ajal oli siin suletud süsteem. Mitte lihtsalt “kinnine linn”, vaid psühholoogiline ja füüsiline mull. Kui astusid rongi peale, et sõita Zarafshani, siis ei sõitnud sa lihtsalt linna – sa astusid riigi kõige salajasemasse kullakatlasse. Süsteem oli lihtne: kõrb võeti piiramisrõngasse, et keegi ei saaks sisse ega välja. Sest kuld on raske, aga inimeste näpud on kerged.

Kulda kaevandati suurelt. Kui sul on tonnide viisi mulda ja kuskil seal vahel on gramm kulda, siis sa ei otsi seda pintsetiga. Sa võtad terve mäe, jahvatad selle pulbriks, immutad seda tsüaniidiga ja vaatad, mis sõelale jääb.
See on keemia. Või nõidus. Või mõlemad.
Nõukogude tööstuslik romantika – mürk, tolm ja hiiglaslikud kallurid, mis näevad kaugelt välja nagu Phu Quoci ööliblikad, aga lähedalt kaaluvad sada tonni.

Kuhu kuld liikus? Otse riigi kontrolli alla. Mitte kotti, mitte kohvrisse. See liikus ešelonides, mida valvasid mehed, kes ei naeratanud. Isegi mitte kuldselt. See liikus Moskvasse, et keegi saaks kirjutada paberile uue numbri.
Number oli suur. Numbrit ei näidatud.

Nõukogude Liidus oli kuld kaheks jagatud. Üks osa läks riigile. Teine osa läks riigile. Kolmandat osa polnud. Lihtne matemaatika, mida isegi kaevur mõistis. Aga inimene on leidlik. Eriti kui ta seisab kraatri serval ja vaatab alla, kus on tonnide viisi mulda ja grammide viisi unistusi.

Küsisin ühelt vanalt kaevurilt: “Kas teil on raske?” Ta vaatas mind, nagu oleksin küsinud, kas vesi on märg. “Raske?” kordas ta. “Mägi on  raske. Tsüaniid on raske. Aga unistus – unistus on kerge.”
Ma ei küsinud, mis on see unistus. Ma teadsin. Unistus on see, et ühel päeval – ühel päeval, avab keegi suu ja seal on kuld. Mitte unistus. Aga päris kuld. Nagu Zarafshanis. Nagu Muruntaus. Nagu kõikjal, kus inimesed kaevavad ja loodavad ja kaevavad edasi, isegi kui loodavad vähem, sest lootmine on raske ja kaevamine on kergem.

Kui on kuld ja suletud süsteem, on legendid. Sest inimene on leidlikum kui ükskõik milline nõukogude turvasüsteem. Räägitakse lugusid meestest, kes proovisid kulda välja viia hammaste vahel. Mitte kroonidena, vaid sulatatud tükkidena, lootes, et keegi suu sisse ei vaata. Räägitakse töölistest, kes valasid  kullast mutreid ja polte, keerasid need masinate külge ja püüdsid need hiljem vanarauana välja viia.

“Mis see on?” küsis valvur.
“See on mutter,” vastas tööline.
Mutter oli raske. Ja kollane.
Valvur väsinud ja tahtis koju minna.
Mõni viis, mõni jäi vahele. Need, kes vahele jäid, ei rääkinud enam. Need, kes ei jäänud, ostsid ilmselt hiljem Samarkandis teed ja vaatasid Registani väljakut sama targa näoga nagu mina.

Täna on Zarafshan avatud. Või peaaegu avatud. Või avatud nii, et keegi ei tea,  on ta avatud või suletud. Vahe on hägune. Nagu tolm. Nagu tsüaniid. Nagu asjad, mis on olemas, aga mida ei näe. Nõukogude süsteemi asemel on nüüd kapitalistlik reaalsus, mis näeb välja samasugune, ainult sildid on uued. Auk on veelgi suurem. Kuld liigub ikka kuhugi, kus seda kaalutakse, kontrollitakse ja inimesed naeratavad endiselt.

Vaatan oma kätt. Seal pole kulda. Vaatan oma tossusid – need on kaetud Kyzylkumi kollase tolmuga. Tolmuga, milles võib-olla on paar aatomit kulda maailma suurimast maardlast.
Tossud on nüüd väärtuslikud.
Või ei.
Sõltub, kuidas mõõta.

Sõidan edasi. Valge Chevrolet’ga. Sest isegi kullalinnas ei sõideta millegi muuga.