Kaart ütleb: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõstan. Kolm riiki kõrvuti. Kõik  lähedal. Kahtlaselt lähedal. Nagu naabri hoov kuhu võib üle aia hüpata.
Tegelikkus – jälle lennujaamad.
Kaart. Optimist.

Tashkenti lennujaamast välja sõites otsis pilk seda Kesk-Aasiat, millist olin endale ette kujutanud –  kollast, steppi, tolmu, kaamelit. Või koera. Midagi, mis kinnitaks, et olen õiges kohas.
“Kus on kõrb?”
Selle asemel – roheline linn. Pargid. Alleed. Puud. Purskkaevud. Palju purskkaeve.  Mitte selliseid, mis vaikselt keskväljakul nirisevad ja mille kõrval meie kodused purskkaevud tunneksid end ebamugavalt. Vesi lendab kolme meetri kõrgusele, langeb, lendab uuesti. Tsükliline. Filosoofiline. Või keegi arvas, et on filosoofiline, enne kui projekti heaks kiitis.
Purskkaevusid rohkem kui inimesi, kes neid vaatavad.

Kui keegi oleks mulle enne väitnud, et Tashkent on rohelisem kui Tallinn suvel, oleksin ilmselt viisakalt noogutanud ja mõelnud, et inimene on ajanud kaameli koeraga segi.

Üks. Esimene hommik

Korteriga läks hästi. Vahel läheb. Ei küsi miks. Kui hakkad küsima, hakkab midagi valesti minema. Nii et ei küsinud. Võtsin võtmed, avasin ukse.
Jäin seisma.
Ei olnud päris kindel, kas tellisin Airbnb korteri või eksisin Dubai sisustusmessile. Kuld. Marmor. Kõik säras. Mitte natuke. Mööbel. Valgustid. Segistid. Peegel tahtis ilmselt ka kullast olla, aga keegi vajutas õigel ajal pidurit.

Astusin rõdule. Rõdu oli suur. See on oluline. Mitte et plaanisin seal midagi teha. Aga suur rõdu tähendab, et keegi mõtles juba sinust. Mitte sinust konkreetselt. Aga sinust kui ideest. “Siin elab keegi, kes joob hommikukohvi ja vaatab päikesetõusu.” Rõdu filosoofia. Sa ei pea kohvi jooma. Aga rõdu eeldab, et võid. Sellest piisab.
Vaade üle Tashkendi. Linn, millest eile veel midagi ei teadnud. Täna tean endiselt mitte midagi. See on edasiminek. Täna tean, et Tashkent on vaade. Vaade on alati rohkem kui sisu. Või vähem. Sõltub, kust vaadata.

Joon hommikukohvi.
Ma ei taha kohvi. Aga rõdu ja kohvi vahel on leping, mida ma ei sõlminud, aga millest ei saa loobuda.
Ma joon.

Korter River Parki kõrval. Nimi lubas jõge. Jõgi oli olemas. See on tähelepanuväärne. Paljudes kohtades lubatakse jõge. Aga antakse kraav. Lubatakse parki, antakse plats. Siin on jõgi. Ja park. Sellest piisas. Rohkem polnud hommikuseks stardiks vaja.
Panen tossud jalga. See on rituaal. Tossud nendivad: “Ma ei tea, kuhu lähen. Aga ma lähen.”
Sa ei saa minna tundmatusse suunda kingadega. Kingad teavad, kuhu nad lähevad. Tossud ei tea. Tossud on ausad. Tossud ütlevad: “Sa võid tagasi tulla. Või mitte. Mul on ükskõik.”
Lähen.

River Park on hommikul teistsugune kui päeval. Päeval on see koht, kus inimesed teesklevad, et neile meeldib loodus. Hommikul on see koht, kus loodus teeskleb, et neile meeldivad inimesed. Vahe on peen. Aga see on olemas. Sörgin mööda jõe äärt. Jõgi ei vaata mind. Jõed ei vaata. Nad on. Jõge ei huvita, jooksed või kõnnid, oled sa üldse olemas. See teeb jõed usaldusväärseks. Ma usaldan jõge.

Esimestel päevadel ei lähe ma vaatamisväärsusi vallutama, vaid võtan tossud ja hakkan lihtsalt liikuma. Nagu enesekaitse. Vaatamisväärsused on ootused. Ootused on surve. Surve teeb rumalaks. Aga jooks, jooks on lihtne. Sa liigud. Sa näed. Sa ei pea arvustama. Sa ei pea meeldima. Sa ei pea isegi jõudma. Sa lihtsalt liigud.
Halb harjumus. Või hea. Ma ei tea, kumb.

Hommikul räägib linn teistsugust keelt. Pole turistide sagimist. Pole kiirustamist. Ainult inimesed, kes lähevad tööle, jalutavad koeraga või teevad sedasama, mida mina – üritavad päeva natuke varem kätte saada. Sa ei ole eriline. Sa ei ole turist. Sa oled inimene, kes jookseb. Või kõnnib. Või seisab. Linn ei tee vahet. Esimesed jooksuringid olid nagu kaardi joonistamine. Algul tunned ära ainult maja, kust välja tulid. Siis järgmise ristmiku. Siis poe, kus keegi ostab leiba. Siis koera. Kolmandal päeval koer enam ei vaata sind. Oled kohalik. Mitte päris. Aga piisavalt, et koer ei peaks vaatama