Tänavanurgal müüakse lepjoškasid, hiiglaslikud sõõrikute moodi asjandused. Ei mingit suurt turgu. Laud. Leib. Müüja.
Rohkem pole vaja.

Lepjoškad on laotud kõrgetesse virnadesse nagu kuldmündid. Või nagu ehitusmaterjal. Sõltub, kust vaatad. Vaatasin kõigepealt müüjat. Tema vaatas mind. Mõlemad teadsime, et ma ei osta. Aga mõlemad teadsime ka, et vaatan. Lepjoška ja turisti vaheline leping. Tema müüb. Sina vaatad. Keegi ei tee midagi valesti.

Hiljem sain teada, lepjoškat ei panda tagurpidi. Esimene reegel, mida kuulsin. Ma ei küsinud. Küsitud reegleid saab vaidlustada. Küsimata reegleid saab ainult rikkuda. Ja siis tead, et rikkusid.
Maha kukkunud leib tõstetakse üles. See on teine reegel. Ma ei näinud, et keegi selle maha pillas. Reeglid tekivad vajadusest. Vajadus tekib rikkumisest. Keegi pillas maha. Keegi tõstis üles. Ja keegi otsustas, et see peab olema reegel.

Kuskil öeldakse, et leib on püha. Võib-olla ei öelda. Ma ei tea. Siin jäi tunne, seda mitte ainult ei öelda, vaid ka usutakse. Kui keegi ütleb “leib on püha” ja paneb selle lauale nii, et see ei kukuks, siis näed, et ta usub.
Lepjoškat ei panda kunagi tagurpidi. See on detail. Detailid on kohati tähtsamad kui suured jutud. Tagurpidi leib on midagi muud kui õigetpidi leib. Ma ei tea, miks.
Leiba ei visata ära. See on kolmas reegel. Või esimene. Sõltub, kust loed.

Ma ei võtnud leiba. Üldse ei võtnud. Ainult vaatasin. Vaatamine on ka osalus. Mitte täielik. Aga piisav.

Müüja seisis laua taga. Leib seisis laual. Mina seisin ees. Moodustasime kolmnurga. Kolmnurgad on stabiilsed. See on geomeetria. Aga ka midagi muud. Kolm osapoolt, kes kõik teavad, mida teised teavad. Müüja teab, et leib on püha. Leib teab – leib ei tea midagi. Aga kui leib teaks, siis teaks ta, et on püha. Ja mina tean, et olen turist, kes vaatab midagi, mida ta ei mõista.
Kolmnurk. Stabiilne. Ebamugav.