Alguses nägin peamiselt mehi. Neid oli kergem märgata. Mitte sellepärast, et neid oleks rohkem olnud, lihtsalt nägid. Mees teeb häält. Mees rapub. Mees vehib võtmetega ja võitleb sinu kohvri pärast lennujaama ees nagu peata kitse pärast kok-borus. Naine liigub mööda, kannab midagi, mis kaalub rohkem kui sina koos kohvriga. Sa ei pane teda tähele. Ta ei tee häält. Ta töötab.

     Meestemaailm on siin lihtne. Hobune, auto, teetass, suits. Taksojuhid, turumüüjad, hobusemehed, teetassi ümber kogunenud habemikud. Mehed nagu Kesk-Aasia infrastruktuur – nad on igal pool, natuke remonti ootavas seisukorras ja nad ei kavatse kuhugi kaduda. Nad istuvad Biškeki tolmustes bussipeatustes ja teeäärsetel kividel. Monumentaalne mööbel. Räägivad hobustest. Räägivad pool miljonit rida eepost. Mängivad mägedes peata kitsega jalgpalli. Vaatavad kaugusesse, käsi helge tuleviku poole nagu Leninil, jättes mulje, et nemad juhivad steppi, ajalugu ja kogu universumi logistikat.

Nad ei juhi steppi. Nad ei juhi isegi oma sokipaari. Terve see peatükk, mis eelnenult kirjutatud, oli meeste Kirgiisia – maailm, mida oli lihtne märgata, sest see tegi häält, karjus lennujaamas “TAXI”, rappus kolisevas autos ja vehkis võtmetega. Meeste maailm on pinnapealne: hobune, auto, teetass, suits. Elutark muie, mis peaks vihjama mingile tarkusele.

Manas on pool miljonit rida. Räägib kolm päeva, kuulab kolm sajandit. Keegi pidi vahepeal süüa tegema. Eepos on sõjad, armastused ja kangelasteod. Keegi pidi pärast  lahingut verised saapad puhtaks harjama, hobuse ära söötma, kangelasele teise võileiva valmis panema.

Eepost ei saa süüa. Kumõssi saab.
Mehelik fassaad – illusioon.

Reaalsust juhivad naised. Osh Bazaaril ei lükka sajakiloseid lepjoškakärusid mehed. Neid lükkavad kuldsete hammastega mammed, kes manööverdavad keset muda, vürtse ja häälekat kaost sellise jõuga, et isegi linna sajandivanune autode arhiiv tõmbub viisakalt teepervele.

Mehed istuvad sealsamas kõrval jopeväel, soojendavad pluss 34-kraadises kuumuses käsi aurava teetassi ümber ja mõtlevad sügavalt, mis aastast pärineb roostes Moskvitši hammasratas.
Kesk-Aasia ajalooline rollijaotus. Meestele jääb filosoofia ja Manas. Naistele reaalsus ja ellujäämine.

Kui Kirgiisi mees muigab salapärast muiet, mis tähendab „hiljem saad teada“, siis Kirgiisi naine ei raiska aega. Ta vaatab sulle otsa ja ütleb kohe, et su särk on tolmune, maksad takso eest liiga palju ja sinu kuruti valik on vale. Kõik kolm korraga.
Mina, kes harjunud, et poes käib asi iseteeninduskassas ilma ühegi inimkontaktita, saab siin aru, et tõeline bürokraat pole ametnik. Tõeline bürokraat on turumamme. Ta otsustab ühe sekundi murdosa jooksul, oled sa piisavalt tõsine klient või lihtsalt üks eksinud tolmune turist, kellele võib topelthinnaga vanu kuivatatud juustupalle kaela määrida.

Nõukogude aeg lõppes, riigikord kadus, globaalne firma läks pankrotti, aga Osh Bazaari leti taga istuvad samad mammed. Naised on siinse ühiskonna tegelik hierarhia tipp, riigi vastupidavaim maastur. Ilma nendeta jääks  stepp sekundipealt seisma ja kattuks unustuse tolmuga.

Kui tahad näha, kes Kirgiisias tegelikult korda peab, sõida marshrutkaga. Marsruuttakso. Nii öeldakse. Kataloogis oleks see väike buss, kus andmed lubavad 16 kohta. Reaalsus – viiskümmend reisijat, kolm kotti kurkumit, elus kukk ja pool vildist vaipa.
Kesk-Aasia liikluse ülemvõim. Valge Mercedes Sprinter, mis Saksamaal maha kantud juba siis, kui Berliini müür langes, aga siin on ta saanud uue ja püha elu. Väljast katab seda aastate paksune stepitolm, seest aga tihe inimmass.

Juhiistmel sohver, kelle jaoks on iga peatus selgelt ajaraisk. Sõidab kiiresti, pidurdab viimasel minutil. Uks sulgub mitte siis, kui buss seisab, vaid siis, kui sohver otsustab, et seismine oli viga. Seda nimetatakse siin resursi kokkuhoiuks.

Igas marshrutkas kehtib kirjutamata reegel: naised istuvad, mehed seisavad. Keegi pole reeglit kehtestanud, aga see toimib.
Esimesel sõidul mõtlesin, tegu on viisakusega. See ei ole viisakus. See on arvestus. Seisval mehel pole aega süsteemi jälgida, ta on kätega klammerdunud lae all olevate käsipuutorude külge ja on õnnelik, sest süsteemiga kursis olemine tähendaks vastutust.

Süsteem, see on marshrutkas sõidu eest maksmine. Rituaal. Sularaha liigub sõitjalt sõitjale, käest kätte sohvrini ja vahetusraha liigub tagasi – samade käte kaudu, samas järjekorras. Keegi ei valeta, keegi ei jäta vahele. Sohver ei vaata. Ta ei pea vaatama. Ta teab, et raha tuleb. Ja kui keegi prooviks vingerdada, siis ei sekkuks miilits. Sekkub keegi, keda sohver ei tea, aga kogu buss teab – naine teisel pingireal. Tema peab arvet. Mitte paberil – paber oleks nõrkus. Peast. Kõik on arvel. Kõik maksavad. Süsteem töötab. Nagu Manas: kantakse edasi, ei kirjutata üles.
Sohver juhib masinat. Naine juhib süsteemi.

Esimene kord püüdsin raha edasi anda nagu eestlane – vaikselt, nägu aknasse, lootes mitte silma jääda.
Münt kukkus.
Kogu buss vaatas.
Enne kui kummarduda jõudsin, oli naine teiselt pingirealt juba mündi üles korjanud, summa ümmardanud, juhile andnud ja vahetuse tagasi toonud. Kolm kätt, kaks vahetust, null juttu. Ma ei olnud süsteemi osa. Olin probleem, mille süsteem ära tegi.

Sama lahendus Euroopas: viipekaart, mobiilne parkimine, iseteenindus – et ei peaks kellegagi rääkima. See töötab, aga nõuab masinaid,  servereid ja iga aastast uuendust. Siin töötab see ühe naise ja kogemusega. Süsteemi ei pea kord aastas uuendama, sest süsteemi versioon on naine teiselt pingirealt. Euroopas usaldame masinaid. Siin usaldatakse mammesid.

Naised hakkasid mulle silma hiljem, kui olin juba mõnda aega kohal olnud ja silmad pipratolmust puhtaks pühkinud.
Keskealised ja vanemad naised esindasid kohalikku klassikat – pikad kleidid, pearätid, tagasihoidlikud värvid. Riietus, mille eesmärk ei ole tänaval pilke püüda, vaid eelkõige järjekordne päev viisakalt ära elada.

Noorem põlvkond. Teine maailm. Miniseelikud. Tossud. Gucci käekotid. Pikad lahtised läikivad juuksed. iPhone.
Kulmud.

Kui Eestis vaatab naine hommikul peeglisse ja mõtleb, aitab küll, siis Bishkekis on moekuningannadel enne kodust väljumist veel viimane  kriisikoosolek kulmudega.
Meik mis hoolikalt tehtud.
Mitte niisama „viskan natuke puudrit näkku ja lähen”. Pigem nägu, millega võiks vabalt pulma marssida, isegi kui tegelik sihtkoht on turg.

Kontrast Osh Bazaaril kuldsete hammastega mammede ja Biškeki kesklinna kohvikutes istuvate, inglise keelt kõnelevate TikToki moeloojate vahel on puhas kuld. Kaks sajandit  ühel ja samal ruutmeetril, ilma  numbrit tegemata.
Linn  nagu 1990.
Kulmud nagu 2026.              

Naistemaailmas on veel üks level, millest turist midagi ei tea.
Bibi. Vanaema.
Hierarhias, kus hobune on kõrgemal kui mees, on bibi kõrgemal kui hobune.

Külas, kuhu mind kutsuti – seda tuleb lugeda sõna „kohustus” all, sest keeldumine ei ole variant, vaid arusaamatu tegevus – istusid mehed õues. Teetassid, hobusejutud, elutark muie. Bibi istus sees. Tema ei teinud nägu, et oleks kodus. Ta oli kodus. Need on kaks erinevat asja.

Mulle räägiti, et Kirgiisi mees teeb suuri otsuseid: milline hobune, milline auto, millal perekond liigub suveks mägedesse. Kõik õige. Aga enne suurt otsust keegi küsis bibilt ja pärast suurt otsust keegi kontrollis bibilt. Suurte otsuste vahele jäävad kõik ülejäänud otsused – need teeb bibi ilma kategooriata.

Kui bibi valab teed, siis sa jood. See ei ole viisakusküsimus. Küsimus tähendaks valikut. Bibi ei küsi. Proovisin eestlaslikult keelduda – „aitäh, ei” – kolm korda. Bibi kuulis mind nii, et ta ei kuulnud. Neljandal korral olin tassi tagasi ulatamas, bibi valas veel.

Hobune on mehe uhkus. Bibi otsustab, kas uhkus saab söögi. Ja kui hobusega läheb halvasti – jääb haigeks või kaob –, siis mees vaatab kaugusesse elutarga muigega. Bibi vaatab mehele otsa ja ütleb, mida järgmine hobune maksab ja kust see raha võtta. Elutark muie ei too sisse sentigi. Bibi toob.

Hierarhiatabel, kus hobune oli kõrgemal kui mees, tuleb ümber kirjutada. Õige järjekord: Bibi. Siis hobune. Siis kõik muud. Sest kui stepp on ajaloo jooksul seisma jäänud – ja ta on: mongolid, nõukogud, kriisid –, siis alati on keegi asja taas liikuma pannud.

Keegi, kes on bibi.