Kui eestlane ütleb „pulm”, kujutab ta tavaliselt ette saalitäit rahvast. Mõnikord bändi. Mõnikord DJ-d. Mõnikord inimest, kes lõõtspilliga midagi teeb. Mõnikord sugulast, kes pärast südaööd liiga ausaks muutub ja ütleb asju, mida hommikul keegi ei “mäleta”.
Kasahstanis on mõõtkava teine. Kõik algab küsimusest: „Mitu külalist tuleb?” Kui vastad „kakssada”, vaadatakse sind, nagu oleksid teatanud, et pakud pulmas külalistele ainult vett ja kuivikuid. Kakssada on tagasihoidlik. Nelisada on normaalne. Kaheksasada ei pane kedagi kulmu kergitama.
“Tuhat!”, siin juba noogutatakse. “Jah. Nüüd räägime.” Nüüd oled sa omade hulgas. Oled keegi.

Eestlane kuuleb seda ja haarab kalkulaatori. Kasahh haarab telefoni ning hakkab järgmist külalist kutsuma. Pulm ei ole siin kahe inimese pidu. See on perekonna projekt. Terve suguvõsa projekt. Kutsutakse sugulased. Kutsutakse tuttavad. Kutsutakse naabrid. Kutsutakse kolleegid. Vahel kutsutakse inimesed, kes ei tunne pruuti ega peigmeest, aga tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb pruudi tädi. See on võti. See, kuidas pulm kasvab. Nagu lumepall. Nagu viirus, millele pole vaja vaktsiini. Kõik tulevad. Kõik söövad. Kõik õnnitlevad. Keegi ei küsi, miks ta siin on. Pole oluline. Oluline, et oli. Et nägi. Et räägib. Pärast. Kõigile.

Peamine reegel. Kui naabril oli suur pulm, ei saa sinu oma väiksem olla. See oleks mainekahju. See oleks… sotsiaalne surm. Selle nimel kulutatakse sääste. Võetakse laene. Mõnikord makstakse pulmaarveid veel kaua pärast seda, kui abielu on juba ajalooks saanud.

Traditsioonidel on samuti oma koht. Ajalooliselt kuulus nende hulka ka pruudirööv. Tänapäeval on see seadusega keelatud ning ametlikult minevik. Aga lugusid sellest räägitakse. Nagu vanu lugusid ikka. Selliseid, mille puhul pole lõpuni kindel, kas peaks imestama või pead vangutama. Või mõlemat.

Kalõm. Kingitus, mille peigmehe pool annab pruudi perele. Vanasti mõõdeti seda hobustes ja kariloomades. Tänapäeval rahas. Kullas. Vahel milleski veel tõsisemas. Näiteks kinnisvaras. Ajad muutuvad, tava jääb. Abielu ei ole ainult kahe inimese asi. See puudutab mõlemat perekonda. Vahel paari naaberküla lisaks.
Kui kogu lugu kõrvalt vaadata, siis tundub, et kasahhi pulm ei ole sündmus. See on tööstusharu. Keegi ei paista selle üle kurvastavat. Vastupidi. Mida suurem pidu, seda suurem rõõm. Rõõmu ei hoita vaka all. Seda peab nägema terve küla. Või vähemalt need tuhat, kes kutse said. Ja need, kes ei saanud, aga kuulsid.

Kulmukergitus 7: Sarkõt

Pidu ei lõppe, kui viimased külalised lahkuvad. Pidu läheb nendega kaasa. Nimi on Sarkõt. Pärast pidu pakitakse laualt alles jäänud toit külalistele kaasa. Maiustused. Puuviljad. Liha. Kõik, mis veel jagamist väärib. Eestlane vaatab ja sügab kukalt: „Kas inimesed viivad nüüd siit toidu koju?” Jah. Ja keegi ei häbene. Asi ei ole kokkuhoius. Asi ei ole selles, et toit raisku ei läheks. Mitte ainult selles. Mõte on, et pidu jõuaks koju kaasa. Et rõõm jõuaks kaasa. Et külaline ei lahkuks tühjade kätega. Sest tühjad käed on… tühjad.  Mõnes kohas viiakse peolt kaasa mälestusfoto. Kasahstanis võib kaasa tulla ka pool õhtusööki. Kui juba kutsusid inimese peole, söötsid kõhu täis ja soovisid talle kõike head, miks peaks pidu lõppema uksel? Las läheb edasi. Koju välja.