Kui oled Kirgiisias veetnud rohkem kui kakskümmend minutit, siis tead, kes on Manas. Sa ei saa teda vältida. Isegi kui tahaksid.

Manas on kõikjal. Ta on lennujaam, millesse sisse sadasin. Peatänav, mida mööda “autode arhiivi” meenutav takso rappus. Ülikool, panga-kaart, pitsa, odav konjak ja ilmselt ka iga kolmanda kirgiisi poja eesnimi. Kui eurooplasel on kombeks nimetada asju geograafia või poliitikute nimede järgi, siis kirgiis lahendab asja lihtsamalt: kui sul on vaja millelegi nimi panna, pane “Manas” ja keegi ei küsi küsimusi.

Eepos. Mitte raamatus. Mitte filmis. Mitte Netflixis. Suus. Inimeste suus. Nimi on Manas. Ja see on pikk. Mitte “pikk nagu järjekord lennujaamas”. Vaid “pikk nagu mõned inimesed elavad kauem kui teised”.

Pool miljonit rida. Kolm korda pikem kui Ilias ja Odüsseia kokku. Aga keegi ei kirjutanud seda. Keegi lihtsalt rääkis. Ja rääkis. Rääkis, kuni see oli pikk. Kuni seda ei saanud enam peatada. Peatamine tähendaks lõppu. Keegi peaks otsustama, kus lõpetada. Otsustamine on raske. Eriti kui oled juba rääkinud kolm päeva. Kui publik vaatab ja ootab ja ei maga.
Manas – maailma pikim suuline eepos.

Erinevalt teistest rahvaste kangelastest, kelle teod pandi kirja paksude raamatute ja tindiste sulgedega kloostrite vaikuses, elab Manas teistsugust elu.

Manasist rääkijat kutsutakse manastšõks. See on amet. Või kutsumus. Või mõlemad. Sa ei saa olla manastšõ, kui lihtsalt otsustad et tahad olla. Pead unustama. Unustama, et oled see, kes oled. Ja mäletama, et oled Manas.
Manas on sõjad. Manas on armastused. Manas on kõik, mis Kirgiisias kunagi oli. Manastšõ kannab Manast endas. Nagu lapseootel naine. Aga pikemalt. Ilma lõputa.

Otsatut värsside merd etleb manastšõ peast. Ilma paberita. Ilma spikrita. Ilma pausita.
Küsisin manastšõlt: “Kui kaua olete rääkinud?”  Ta vaatas mind. Mitte kuri. Mitte sõbralik. Vaid vaatas. Nagu keegi, kellele on esitatud vale küsimus. Sest „Kui kaua“ nõuab algust ja lõppu. ” Kui kaua“ on sirgjooneline. Aeg on sirgjooneline. Manas ei ole. Manas on ring. Manas on see, mis algab enne, kui alustad. Ja lõpeb, kui  lõpetad. Või mitte. Keegi ei lõpeta. Vaid peatub. Et hinge tõmmata.

“Kas Manas on sama, mis ta oli?” Manastšõ muigas. See oli halb. Muie tähendas: “Sa ei  mõista.” Ja ma ei mõistnud. Mõistsin hiljem. Manas ei ole sama. Manas ei saa olla sama. Sest iga suu on teistsugune. Iga keel on teistsugune. Iga hingeõhk on teistsugune.  Manas on õhk, mis tuleb välja, kui hingad sisse ajalugu ja hingad välja elava loo.

Põhjamaises ratsionaalsuses üles kasvanud inimesena, kes unustab poenimekirja kolmanda rea enne, kui koduuksest välja astub, tekitas see saavutus minus sügavat kadedust. Pool miljonit rida! See tähendab, et kui suvaline manastšõ hakkab sulle reede õhtul baaris rääkima lugu sellest, kuidas kangelane oma hobust saduldas, siis pühapäeva hommikuks on ta jõudnud alles kabjanaelte valikuni ja hobune pole tallist välja saanudki.
TV sari, kus järgmist osa tuleb oodata elava esitluse vormis ja süžee jätkuks tuleb elus püsida.

Keset tänavat. Monument. Manas. Muidugi hobuse seljas – ja nagu teada, on hobune siin hierarhias inimesest kõrgemal ning surmajärgne logistikapartner. Kangelane vaatas kaugusse, mõõk kindlalt käes, ja nägi välja täpselt nii väärikas, nagu pool miljonit rida ühelt mehelt eeldavad.                       

Monumendi ees mõistsin, miks eepos nii pikk on. Kirgiisidel polnud linnu. Neil polnud teatreid, arhiive ega kõvakettaid. Neil olid mäed, hobused ja lõputu aeg kahe päikeseloojangu vahel. Kui sul on vaja sisustada kuus kuud pimedat talve keset mägijurtat, kus ainus meelelahutus on kumõssi segamine puust nuiaga – millest sai nime lennujaam, siis  pool miljonit rida teksti on tegelikult täiesti loogiline ellujäämisstrateegia.

Tänapäeva maailm muretseb digitaalse prügi, pilveteenuste krahhi  ja serverite mahu pärast. Kirgiisid lahendasid andmemahtude kriisi juba tuhat aastat tagasi: nad ehitasid serveri otse ajju. See server ei vaja voolu ega tarkvarauuendusi, ainult aeg-ajalt lonksu hobusepiima ja tükikest korralikku liha.