Päeval on Tashkent väärikas, räägib sulle lõputult ajaloost ning iidsest Siiditeest. Näitab savivärvi müüre ja kutsub varjulistesse hoovidesse lambarasvast plovi sööma. Õhtul, kui päike loojub, lülitatakse linnas sisse režiim: “Las Vegas kohtub Kesk-Aasia unenäoga”.

Epitsenter üks – Tashkent City Park.
Päikeseloojanguga valgub siia kokku terve linn. Kui päeval hoitakse kuumuse eest varju konditsioneeritud ruumides, siis pimeduse saabudes ärkab mass ellu nagu Phu Quoci ööliblikad valguse peale.

Noored pered, kes lükkavad helendavate ratastega lapsevankreid, kohalikud “moekuningannad”, kes teevad TikToki videoid luksushotellide taustal ja pensionäridest turistid, kes vaatavad seda kõike pealt sellise näoga, nagu oleksid magama jäänud aastal 1985 ja ärganud otse ulmefilmi võtteplatsil.

Siis algas.
Vaatus.
Purskkaevude veeshow. Mitte tasase, euroopaliku säästu solinaga, vaid täie rauaga üles ja alla. Kord kohaliku folkloori venivate viiside, kord Michael Jacksoni järgi.
Vesi tõusis. Vesi langes.
Thriller.
Või midagi, mis kõlas nagu midagi, mida keegi kohalikus helistuudios arvas, et on Thriller. Joad tõusid ja langesid täpselt taktis. Valgusshow värvis veejoad kord veripunaseks, kord neoonroheliseks. Taustal gigantsed klaasist ja terasest luksushotellid, mille fassaadid vilkusid ja kuvasid hiiglaslikke digitaalseid animatsioone. Vesi hullus. Purskudes taeva poole sellise jõuga, nagu oleks keegi Tashkendile kõrva sosistanud, et tagasihoidlikkus on nõrkuse märk.
Kui sul on palju vett ja elektrit, siis sa ei hoia seda kokku. Sa paiskad selle taevasse, et naaberriigid kosmosest näeksid, kes on piirkonna tõeline boss.

Ümber kõige selle – hotellid, restoranid, kaubanduskeskused, baarid.
Padel.
Tunne, kui igav, lähed edasi.

Epitsenter kaks.
Navruzi park. Geniaalsuse monument, kus asjad on viidud taskuformaati.
Keegi võttis kätte ja ehitas pargi sisse vähendatud, kompaktse koopia tervest riigist. Paari hektari peal on koos Samarkandi Registani väljak, Buhhaara Arki kindlus ja Shakhrisabzi Ak-Sarai palee. Tõeline logistiline triumf. Jalutad kümme sammu – oled Samarkandis. Astud üle väikese lillepeenra – tere tulemast Buhhaarasse! Kultuuriline pikamaajooks neile, kellel reisimisega kiire. Natuke Samarkandi, natuke Buhhaarat.
Kõik koos, täielikus miniatuurses harmoonias.
Turismi tulevik. Mitte minna. Aga saada kätte. Mitte näha. Aga öelda, nägid.

Siis oli see.
72 meetrit. LED-tuled. Keerlev. Või mitte keerlev.
Vaateratas.
Päeval särab lumivalge konstruktsioonina, aga õhtul… õhtul süttib sellel hullumeelne kogus LED-e. mis vilguvd ja jooksevad vikerkaarevärvides, pakkudes 20-minutilise tiiru jooksul vaadet samasugusele neoonmerele, mis allpool sinu ümber laiub.
Maailma suurim jõulupuu.

Ma ei sõitnud vaaterattaga. Vaatasin seda. Vaatamine on tasuta. Ja tasuta on hea. Eriti kui juba maksid lennupileti ja majutuse eest. Selle eest, et olla siin.
Siis on tasuta hea.
Tasuta on tasuv.

Navruzi park. Praktiline. Milleks raisata bensiini ja aega mööda riiki ringi kolistades, kui saab terve ajaloo ühte parki kokku pressida, LED-lambid külge kruvida ja Michael Jacksoni rütmis tantsima panna.
Tashkent ei proovinudki jätta muljet, et on vana Kesk-Aasia linn. Vähemalt õhtuti mitte.

Epitsenter kolm. Magic City.
Kui  terve riik ühte parki ära mahub, siis järgmine loogiline samm on ehitada midagi, mida päriselt olemas ei ole.
Õhtul valgub siia rahvast kokku sellise hooga, et kilomeetri raadiuses pole ühtegi vaba parkimiskohta. Autod seisavad kõikjal, kus vähegi saab seista. Tallinna lauluväljak kahvatub oma suurüritustega siinse rahvamassi ees. Ainult et siin ei ole laulupidu. Inimesed tulid parki.
Jalutama.

Reaalsustaju ja arhitektuuriline sündsustunne läheb siin prügikasti. Keegi võttis Disneylandi Tuhkatriinu lossi, ristas selle Las Vegase peatänavaga ja immutas läbi Kesk-Aasia mastaapsusega.
Roosad, sinised, kollased muinasjutulossid kõrguvad kõrvuti vulise-vate järjekordsete neoonvärvides purskkaevudega ning tänavaid palis-tavad pastelltoonides fassaadidega poed, mis näevad välja nagu kaader suhkruhaigust tekitavast multifilmist.
Kõik on olemas. Puudub ainult printsess.

Muinasjutu kõige ilusam osa on, et Kesk-Aasia linnast on alles… Kesk-Aasia. Kõnnid keset helendavat plastmassist ameerikaliku unelmat, ümber vilkumas neoontuled ja võltslosside tornid, aga õhus hõljub endiselt vankumatu lambarasvase plovi ning praadiva šašlõki lõhn. Võid osta itaalia stiilis jäätise keset võlts Veneetsiat, aga selle ulatab sulle kohalik noormees, kes küsib puhtas usbeki keeles: “Pirukat tahad?”

Kõnnin losside vahel. Need on lossid. Aga mitte päris lossid. Need on lossid, mida võid pildistada.  Või osta pildi. Või pildistad ostmist. Kõik on võimalik.  Magic City, kus kõik on lubatud.
Kõnnin. Ja vaatan. Ja mõtlen: “Oh!”
“Oh” on raske, kui kõik vilgub. “Oh” on vaikne. Magic City ei ole vaikne. Magic City ütleb: “Vaata mind!” Ja vaatad. Sest keegi peab vaatama. Kui keegi ei vaata, siis see pole Magic. See on lihtsalt City. City´st ei piisa. City on igav. City on see, kus inimesed elavad. Aga Magic…, kus inimesed käivad. Ja järgmine päev tulevad uuesti.

Istusin purskkaevu äärde. See purskas. Ma ei tea, oli see muusika rütmis. Ma ei kuulanud. Inimesed läksid mööda. Lapsed jooksid. Vanemad karjusid. Keegi tegi selfiet. Keegi tegi selfiet teise selfiet tehes.
Meta.