Kui ütled, olen Eestist, lähevad näod heledaks.

Eesti.
35 aastat tagasi.
See ei ole päris liiduvabariik.
Mitte kohalike nõukogudeaegses mälus. “Eesti” on mälestus. Mälestus ajast, kui maailm oli teistsugune. Kui maailm oli NSV Liit. Ja Eesti oli seal. Kusagil kaugel põhjas, teisel pool NSV Liidu sisemerd. Kuhu võis teoreetiliselt sõita ja kuhu jõudmine võis emotsionaalselt tunduda minekuna välismaale. Keegi isegi arvas, et see on kuskil Soome lähedal. Või Venemaa lähedal.

Nüüd seisab üks selline mees “sealt” ja ütleb: “Eesti.”
Kirgiisi silmadesse ilmub unistav helk, justkui meenuks talle aeg, mil muru oli rohelisem ja Vana Toomas Tallinna raekoja torni tipus valvas kogu “Liidu luksust.” Nende mälus on Eesti endiselt koht, kus tehti parimat šokolaadi, Vana Tallinna likööri ja kus inimesed rääkisid kummalist välismaist keelt, millest keegi aru ei saanud.

“Ooo, Tallin!” hüüatab vestluskaaslane, venitades nime täpselt ühe  n-iga, nagu nõukogude turismiteatmik ette nägi.
“Vana Tallin! Georg Ots! Mul tädi mehe vend käis seal aastal 1984 komandeeringus. Tõi närimiskummi!”

Olen keset Osh Bazaari ja mõistan, et pelgalt eestlaseks olemine on siin tugevam bränd kui ükski kaasaegne turunduskampaania. Ma ei ole nende jaoks lihtsalt turist – olen elav reliikvia sellest – “teisest” maailmast, maailmast, kuhu pääses unistustes. Nad vaatavad mind sellise lugupidamisega, nagu oleksin äsja astunud maha kosmoselaevalt, taskud täis lääne valuutat ja huulil salajased tarkused sellest, kuidas sai elada ilma kirillitsata.

“Kas teil seal meri ikka on?” küsib ta järsku, vaadates mind elava huviga.
“On,” vastan kargelt.
“Hobuseid sööte?”
“Ei”
Selle peale tõmbub kirgiisi nägu korraks pilve – mees oli rääkinud, aga tema kulinaarsed valikud jätavad soovida.
Kukkusin hierarhias sekundiga sammu allapoole – otse hobuse saba taha.

Langenud staatust pole mõtet pikalt leinata. Triivin ja jätkan teekonda läbi Osh Bazaari verbaalse lahinguvälja, kus iga kilo tomateid, iga kartul ja iga tillivars müüakse maha draama ning kõrgendatud hääletooniga, nagu otsustataks parajasti kohalike hõimude saatust.

Eestlasele omase tuimusega oled harjunud, et poeskäik on tasane ja viisakas rituaal: võtad ostukäru, liigud mööda steriilseid ostuvahesid, väldid pilke, ei tereta kedagi ja maksad iseteeninduskassas ilma ühegi piiksatuseta.
Osh Bazaaril sellist luksust ei saa. Sinu isikliku mulli suurus on täpselt null sentimeetrit. Ainus tegevusplaan on ellu jääda ja mitte osta kogemata asju, mida kuhugi panna pole – elusat lammast või kolme meetrit pikkust kirgiisi rahvuslikku vildist vaipa.

Trügisin läbi inimmassi, kus paremalt poolt ründas mind puuviljade mägi, vasakult aga nügis vana naine, kes manööverdas keset mudast vahekäiku hiiglasliku käruga, millele oli laotatud umbes sada kilo värskeid lepjoškasid. Sa kas liigud vooluga kaasa või sind tambitakse asfalti – kolmandat teed siin ei ole.

Jäin seisma vürtside maailmas. Ainus koht, kus sai korraks hinge tõmmata. Pipra, köömnete ja kuivatatud ürdi pilv oli nii tihe, et see mattis igasuguse lärmi enda alla. Pühkisin silmist pipratolmu ja vaatasin neid kollaseid kurkumikuhjasid. Müüjanna, märgates minu eksinud ja kergelt šokeeritud näoilmet, kuvas kuldsete hammastega suule laia naeratuse ja sirutas käe:
„Эстонец?“ küsis ta ootamatult, justkui vürtside lõhn oleks talle minu rahvuse reetnud.
“Eestlane,” noogutasin, pühkides silmast pipratolmu.
“Ooo, krassavets! Võta kurkumit. Teeb mehe tugevaks nagu hobune!”

Vaatasin kollast pulbrikuhja ja mõtlesin uuesti hierarhiale. Jälle hobune. Näib, et isegi vürtsilett on siin  disainitud selleks, et tuletada meelde minu madalat positsiooni toiduahelas. Ma ei ostnud kurkumit. Ostsin  peotäie kuivatatud juustupalle ehk kurutit, mis maitsesid täpselt nii, nagu keegi oleks hobusepiima soolaga kokku seganud ja selle siis kolmeks aastaks päikese kätte unustanud.
Kõndisin edasi, valmis järgmiseks kultuuriliseks laupäevaks.

Lihaosakonna letid jätsin teadlikul vahele. Ausalt öeldes ei olnud mingit tahtmist vaadata ritta seatud lambapäid ja teatuid hobuse keha osasid – olin niigi staatuse alumisel pulgal ja polnud vaja seda endale visuaalselt tõestada. Suveniirid ja rahvuslikud vildist mütsid jätan ka vahele. Ma ei ole see tüüpturist, kes ostab külmkapimagneteid, et kodus tõestada: “Vaadake, käisin kohas, kus süüakse loomi kellega meie ratsutame.”

Osh Bazaari kõige argisem nurk oli – kodukola ja rauakola osakond.
Kui tahad näha riigi tõelist hinge, vaata tema mutreid. Siin avanes pilt, mis meenutas mõne Emexi hüljatud vanametalli ladu. Pikad letid  kaetud roostes naelte, tundmatute torujuppide, nõukogudeaegsete taskulampide ja erinevas lagunemisastmes mutrivõtmetega. Need polnud uued asjad. Need olid asjad, mis olid kord kellegi elus juba oma funktsiooni täitnud, siis katki läinud, puhtaks pühitud ja uuesti müüki pandud.
Bishkeki Taaskasutuskeskus– mitte roheline mõtteviis, vaid paratamatus.

“Mees, otsid midagi erilist?” küsis jopeväel istuv habemik, soojendades käsi aurava teetassi ümber, kuigi kuskil näitas termomeeter pluss 34 kraadi varjus. Laual ta ees oli seitse erineva suurusega roostes hammasratast ja kolm nõukogudeaegset voolumõõtjakorki.
“Ei, lihtsalt vaatan,” vastasin.
Taat noogutas elutargalt. Ei hakanud midagi kaela määrima. Jõi tassist teed.  Vaatas letti. Või midagi leti all. Või midagi, mida mina ei näinud. Taat on näinud kõike. Taat on näinud, kuidas Nõukogude Liit lagunes. Taat on näinud, kuidas asjad, mis olid uued, said vanadeks. Kuidas vanad asjad said uuesti müüki. Kuidas keegi ostis ja keegi ei ostnud. Ja kuidas taat istus siin. Iga päev. Sama jope. Sama teetass. Sama lett. Hammasrattad vahetusid. Lett mitte.

“Need on Moskvitši omad,” ütles ta järsku. Ilma, et oleksin küsinud. Ilma, et oleksin vaadanud. Teadis, et vaatan hammasrattaid ja mõtlen: “Mille omad need on?”.
“Moskvitši?” kordasin. Nagu oleks see tähendanud midagi. Nagu oleks see tähendanud, et tean, et see on nõukogude auto.
“Jah,” ütles ta. “Moskvitš. 412. Või 2140, vahet pole. Hammasratas on hammasratas.”

Noogutasin. Ma ei ostnud. Läksin edasi. Võtsin kaasa hammasratta. Vaimselt. Selle roostes, Moskvitši 412 või “2140 vahet pole” oma. Hammasratas on nüüd minu mälestus. Minu “ma käisin Oshis ja nägin hammasratast.” Tõestus, et olin seal. Kusagil, kus keegi istub ja soojendab pluss 34 kraadi juures käsi teetassi ümber.