Maailma tehnoloogia liigub ühes suunas: keerulised asjad  tehakse võimalikult lihtsaks ja märkamatuks. Hääletud iseteeninduskassad, prügikastid, mis avanevad viisaka kummardusega ja näotuvastusega lennujaamaväravad – kõik loodud selleks, et viia inimese kontakt masinatega nulli.

Punane. Massiivne. Kandiline.
Puudu plafoon katuselt ja küljelt kiri: TULETÕRJE
Gasirovka automaat.
Meenub lapsepõlv. Kolm kopikat, siirupiga vesi pluss mullid ja see ainus ühine klaas, mida terve tänavatäis rahvast loputas ühe ja sama  veejoaga. Hügieen? Ei, immuunsüsteemi treening.

Bishkeki tänavatel ei ole see masin pelgalt muuseumieksponaat. See on upgrade.
Sellele eelmisest sajandist pärit imele on külge poogitud kogu kaasaegne digitaalne luksus. Puutetundlikud ekraanid, ingliskeelsed neoonkirjad “Sparkling Drink”, viipemakse terminaalid, mis ootavad  krediitkaarte ja QR-koode. Kirillitsas kiri “Газированная вода” tuletab aga meelde – klassika ei sure.

Masinaid on tänaval reas igaks juhuks mitu, kui esimene keeldub koostööst, saad minna järgmise juurde.
Ühe klaasi vee ümber on ehitatud terve tehnoloogiline logistika: PIN. QR-kood. Viipemakse.

Kui gasirovka kapp on nõukogude nutikas lipulaev, siis järgmisel tänavanurgal kohtad teist nostalgilist imet.
Kollane kaljapütt.

Kaherattalise haagise peale on monteeritud massiivne kollane tünn, mille kirillitsas tekst – КВАС teeb igale möödujale pikema sissejuhatuseta selgeks, mis tünni sees toimub. Tänavapildi element, mis tekitab tunde, et kui suled korraks silmad, ärkad aastal 1978 ja pead end järjekorda võtma, tühjad klaaspurgid näpus.
Arvatavasti seesama tünn ja seesama müüjamammi seisavad seal samas kohas ka homme, ülehomme ja pärast järgmist riigipööret. Sest mõned asjad on siin igavesed.

Vana ja lihtne asi on saanud endale täiesti uue ja moodsa tugisüsteemi, kuigi jook pole grammigi muutunud. Pütile on ehitatud taha ja alla terve kaasaegne elektrijuhtmete, pumpade ja automaatika süsteem. Kroonijuveeliks püti juures on… kodune valge konditsioneer, mis toodud elutoast otse tänavatolmu kätte ja polditud haagise külge, et võidelda Bishkeki halastamatu suvekuumusega.

Tünni sees käärib seesama vana leivapõhine vedelik, mis maitseb täpselt nii, nagu ajalugu ette näeb, aga et vedelik keema ei läheks, undab püti taga täisvõimsusel  konditsioneer.

Euroopas tähendaks sellisel moel joogi müük tervisekaitseameti infarktieelset seisundit, steriilseid roostevabast terasest mahuteid ja sertifitseeritud villimissüsteeme. Siin lahendatakse asi loovalt: võetakse viiekümneaastane raudtünn, ühendatakse pikendusjuhtmega tänavavalgustusposti külge, pannakse kodu -konditsioneer seda jahutama ja äri õitseb.