Keegi internetis kirjutas: “Vau! Elamus! Sõitke Tashkendis kiirrongiga!

240 kilomeetrit tunnis. Eestis jõuaks selle ajaga Tallinnast napilt Tapale. Siin jõuad juba järgmisesse maailma. Pärast kogemusi Hiina kuni nelisada kilomeetrit tunnis vuhisevate “rakettidega” oli minu sisemine spidomeeter paigast ära. Tunne, justkui kulgeks uniselt dreziiniga läbi steppide – sellise rööbastel liikuva krigiseva käruga, kus kaks meest pumpavad keskel kangi, ja jõuad aknast vahepeal igale kaamelile tere öelda.  
Või oli see koer.

Rong väljub täpselt. See on kahtlane. Kesk-Aasias ei välju rongid täpselt. Nad saabuvad umbes õigel ajal, lahkuvad umbes õigel ajal ja vahepeal toimub midagi, mida võiks nimetada liikumiseks. Aga see rong – see Afrosiyob, nagu ta ennast kutsub, see on teistsugune. Sellega jõuad juba kuhugi. 350 kilomeetri kaugusele Samarkandi.
Aknast paistavad stepid, mille kohta sa ei tea, on see Kasahstan või  Usbekistan. Võib-olla on mõlemad. Võib-olla on see riikidevaheline step, kus kehtivad teised seadused ja kus keegi ei küsi su passi.

Rongis istuvad inimesed vaikselt. Tunne, et Afrosiyob hindab reisijaid. Paneb hindeid. Häälekas naer saab miinuse. Lõhnav toit saab miinuse. Vaikne pildistamine aknast, saab plussi.

Pildistan. Aknast. Vaikselt.