Kirgiisias on hobusel veel üks amet, millest taksojuht ei rääkinud. Hobune ei ole ainult staatus, toit ega viimse teekonna Uber.
Mõnikord on hobune… jalgpallur.
Ameti nimi on kok-boru.
Nimi, mida ei suuda hääldada. Aga ma nägin seda. Kui eurooplane mõtleb rahvusspordile, kujutab ta ette pügatud muru, helendavaid prožektoreid ja geelitatud juustega mehi, kes vajavad pärast õrna müksatust psühholoogilist nõustamist ja kanderaami.

Kok-boru on sport neile, kes peavad ellujäämist igapäevaseks rutiiniks ja vajavad nädalavahetusel midagi karmimat. Seda mängitakse mägedes. Kus pole tribüüne. Kus pole teleülekandeid. Kus reegleid on täpselt nii palju, et matš ei lõpeks matustega. On ainult hobused. Ja mehed. Ja mäed.

Siis viskab keegi midagi maapinnale.
Ja see algab.
Küsisin, mis see on. Keegi ütles: “Kok-boru.” Keegi teine ütles: “Nagu jalgpall.” Kolmas ütles: “Nagu polo.” Neljas ütles midagi, mida ma ei mõistnud. Aga kõik neli naersid. Naer tähendas: “Sa ei saa aru.”

Ma ei saanud. Aga ma vaatasin.

Hobused lasid galoppi. Mehed istusid seljas. Mõni kukkus. Mõni ei kukkunud. Mõni kukkus ja tõusis. Mõni kukkus ja jäi.
Maapinnal oli asi.
Peata lammas.
Või kits.
Kastreeritud.
Keegi haaras selle. Hobused kappasid. Mehed kaklesid. Keegi viskas. Keegi püüdis. Siis algas uuesti.

“Kes võidab?” küsisin.
Keegi vaatas mind. Nagu oleksin küsinud.
Vastus oli vaikus.
Vaikus tähendas: “Sa ei saa aru.”
Ma ei saanud.
Vaatasin edasi.

Kok-boru on, mida sa mängid, kui sul on hobune. Kui sul pole hobust, siis sa ei mängi. Lihtne. Lihtsam kui jalgpall. Jalgpallis on vaja palli. Ja väravat. Ja muru. Ja joonekohtunikku. Ja videokohtunikku. Miljon muud asja, mis pole mäng.

Kok-borus on vaja hobust. Ja mägesid. Ja kedagi, kes tahab mängida. Kõik. Ülejäänu on  lisaväärtus.
Mängu eesmärk on haarata maast rümp, hoida seda hobuse ja enda jala vahel ning visata see vastase “väravasse”, milleks on hiiglaslik betoonist katel keset väljakut. Ja pärast lõpuvilet ei minda duši alla, vaid võetakse see sama “pall”, pannakse potti ja süüakse ära.