Lennujaamast tulles oli taksojuht naeratanud oma halba naeratust ja öelnud: “Sa saad teada.”
Rääkis mägedest ja Issõk-Kulist, millest olin küll lugenud, kuid lugemine on vaid ettevalmistus, mis teeb sind  rumalaks. Sest arvad, et sa tead.

Nüüd, kus “kolmanda liiga linn” oli risti-rästi läbi käidud, arõkkides mängivad lapsed ära vaadatud ning nuti-gasirovka pangakaardiga testitud, oli käes hetk: “Ma läksin teada saama.”

Sõitsin üle viimase logiseva betoonist arõki. Seljataha jäid tolm, kogu linna “autode arhiiv”, МИЛИЦИЯ, СТОЛОВАЯ ja Lenin, kes näitas käega täpselt sinna, kuhu minna.

Maastik muutus. Üks hetk oli linn. Järgmine hetk stepp.
Ja siis… Mitte kaugel. Mitte pildi peal.
Siin. Kohal.
Nii suured, et pidin vaatama alt üles. Ja kui vaatasin üles, mõistsin, et enne olin vaadanud alla. Või ette. Või mitte kuhugi. Aga mitte üles.
Kirgiisias on mäed. Mäed ei ole siin maastikuelement. Mäed on sein.

Issõk-Kuli järve äärde kujunes teekond logistiliseks ellujäämiskursuseks keset geograafilist ilu. Tee lookles läbi kanjonite, kus kaljuseinad pressisid end auto kohale nii tihedalt, et päikesevalgus loobus poolel teel üritamast ja lasi pimedusel võita. Auto rappus ja oigas, mootor tegi hääli, mida ükski mehhanism ei tohiks teha. Hoidsin kahe käega istmeservast kinni, samal ajal kui juht süütas külma rahuga järjekordse suitsu ja manööverdas teepervel seisvatest hobustest mööda, kes raputasid peadega, nagu teaksid täpselt, millises kuristikus lõpetan.

Mida kõrgemale tee ronis, seda selgemaks sai, et see ei ole lihtsalt loodus. Siin on eluruum, mis toimib omasoodu. Mäenõlvadel valendasid jurtad – mitte disainitud kämpingud, vaid, vildist ja puidust kodud peredele, kes kolivad igal suvel siia kõrgustesse. Hobusekarjad liikusid üle roheliste nõlvade, nende vahel tuhanded lambad, kitsed ja pikakarvalised, mörisevad jakid, kes vaatasid meie autot pilguga, nagu meie oleksime need, kes on vales kohas.

Pärast tundidepikkust rappumist ja tolmu neelamist, avanes Issõk-Kul. Taksojuht oli öelnud, et see on suur. Nii suur, et sa ei näe teist kallast. Ja et see on nagu meri.

Seisan tuhandete kilomeerite kaugusel lähimast ookeanist, aga minu ees on meri. Sügavsinine, peaaegu ebamaiselt selge vesi, mis ei külmu kunagi – isegi siis, kui ümberringi on mägedes paarkümmend kraadi külma. Järve nimi tähendabki kirgiisi keeles “kuum järv”, kuigi põhjamaise eestlasena pidin nentima, et “kuum” on siin puhtalt filosoofiline mõiste. Juht väitis ka, et seda vett saab juua. Astusin lähemale, pistsin käe, limpsasin. Juht ei valetanud. Karge. Mõtted kadusid.

Otse selle suursuguse ja “püha” järve kaldal, kus taamal kõrgusid lumised mäetipud ja vesi loksus vastu liiva nagu parimas kuurordis, silmasin räämas nõukogudeaegset haagissuvilat. Selle küljes roostes satelliitantenn ning ukselävel istus mees, kes puhastas palja käega poolikut lambakintsu. Ta ei vaadanud mind. Olin taas hierarhia põhjas. Sealsamas minu kõrval tegid kohalikud noored rannaliival hobustega kiirendusvõistlust, jättes maha tolmupilvi ja kabjajälgi.

Istusin kivile ja vaatasin seda sinist lõputust. Olin tulnud siia, et näha midagi, mis ei ole kolmanda liiga linn. Sain selle. Olin saanud teada. Aga sain ka aru, et mäed ja järv ei hooli minu kohalolust absoluutselt. Nad olid siin enne Leninit, enne gasirovka automaate ja jäävad siia ka siis, kui minu kohver on ammu tolmuks saanud. Nad lihtsalt on. Ja see “ah”, mis mu suust välja pääses, oli taas palju lühem kui “oo”, aga tunduvalt täiuslikum.