Esimene asi, mida märkad, on hambad.
Kuldsed.
Mitte et otsiksid neid.
Need leiavad sind. Nad helgivad. Nad on seal, kuhu vaatad. Kui sa ei vaata, siis keegi naeratab ja vaatad ikkagi.
Arvasin, et tegemist on jõukate inimestega. Mida rohkem kulda suus, seda edukam elu.
Loogiline. Kuld on raha. Raha on edu. Edu on naeratus. Kuldne naeratus on lõppprodukt. See on see, mida näed, kui keegi on jõudnud kuhugi.
Kuhu? Ei tea. Aga kuhugi.
Hiljem sain teada.

Kui hammas vajab parandamist, pannakse sageli kuldkroon. Mitte sellepärast, et oleks uhke. Sellepärast, et peaks vastu. Erinevus, mida on raske mõista, kui tuled kohast, kus asjad peavad peitu jääma. Eestis püütakse hambaid parandada, et keegi midagi ei märkaks. Usbekistanis – kui juba kroon panna, siis kõigile.

Miks peita? Kuld on kallis. Miks peaks see nägema välja nagu hammas? See on hammas. Aga see on ka rohkem. See on hammas, mis ütleb: “Ma olen siin. Ma olen kuld. Ma kestan.” Eestis annad hambaarstile varanduse, et hambad näeksid välja nagu päris. Usbekistanis pannakse varandus otse suhu. See on investeering. Mitte ilu. Ilu on kõrvalsaadus.
Nagu puuvill Aarali mere juures.

Tegemist pole pelgalt staatuse sümboliga, vaid eduka investeeringuga. Staatus on, mida näitad. Investeering on, mida kasutad. Kuldne hammas on mõlemat. Staatus hommikul kui naeratad, investeering õhtul, kui sööd midagi kõva. Ta peab vastu.

Vaatasin inimest, kes naeratas. Mitte mulle. Lihtsalt naeratas. Sest naeratus on loomulik. Ja loomulik naeratus näitab hambad. Ja hambad näitavad kulda. Ja kuld näitab, et keegi mõtles pikalt.
Pikemalt kui mina.

Puudutasin enda hambaid. Nad on valged. Või kollakad. Või midagi vahepealset. Nad ei helgi. Nad ei ole investeering. Nad on. Nagu Aarali meri, kui ta oli meri. Nagu asjad, mis on olemas, aga keegi ei märka.