Mõni kustutab lõkke ämbriga. Mõni voolikuga. Mõni kustutab saja meetri kõrguse gaasileegi tuumapommiga.

Kolm aastat prooviti.
Ämbriga.
Voolikuga.
Pikk aeg. Kolm aastat, mis jääb meelde. Mitte see. Vaid see, et keegi proovis. Kolm pikka aastat. Ja siis loobus. Või mitte. Leidis teise tee. Tee, mida keegi teine ei leidnud. Või ei tahtnud leida. Või leidis, aga saadeti puhkusele.
Siis tuli keegi koosolekul lagedale mõttega: “Mis oleks, kui paneks tuumapommi?” Tavaliselt saadetakse sellise ettepanekuga inimene ravile.
Seal öeldi: “Proovime.”

Erinevus, mida on raske selgitada. Mitte et tuumapomm oleks hea mõte. Aga et keegi kuulas. Ja keegi nõustus. Ja keegi tegi. Imetlusväärne Nõukogude Liidu loogika. See töötab. Või töötas.
Kuni keegi ei küsi: “Aga mis siis, kui mitte?”

Kolm aastat põles. Täpselt ei tea keegi, palju gaasi selle ajaga taevasse haihtus. Ja keegi ei küsi. Kui küsid, pead vastama. Ja vastus on number. Number on suur. Nii et parem mitte küsida. Parem öelda: “Leek kustus 20 sekundit pärast plahvatust.” See on number, mis kõlab hästi.
20 sekundit.
Kiire.
Efektiivne.

Räägitakse summadest, millel on rohkem nulle kui Phu Quoci saarel ööliblikaid. Ma ei tea, on see tõsi. Ma ei tea, palju oli Phu Quocil ööliblikaid. Aga tean, et nullid on huvitavad. Üks null on kümme. Kaks on sada. Kolm on tuhat. Siis on punkt, kus loobud lugemast.

Nõukogude inimene oli praktiline. Kui sajakahekümne meetri kõrgune leek põleb kolm aastat ja kustuda ei taha, siis ei kutsuta tuletõrjet. Tuletõrje on väike. Tuletõrje on lokaalne. Tuletõrje on, mis töötab naabri majas. Aga gaasiväli ei ole naabri maja. Gaasiväli on see, mida keegi ei näe. Ja kui keegi ei näe, siis saab suurelt mõelda.

Kutsuti tuumafüüsikud. See on loogiline, kui astud sammu tagasi. Gaas on energia. Tuumapomm on energia. Energia võidab energia. Või kaotab. Või muutub teistsuguseks energiaks. Füüsika on selles osas selge. Aga füüsika ei küsi: “On see hea mõte?” Füüsika ütleb: “See on võimalik.” See on piisav. Võimalik on see, mis viib koosolekuni. Ja koosolek viib otsuseni. Ja otsus viib auguni. Ja auk viib pommini. Ja pomm viib…

20 sekundit hiljem leeki pole.

Kõik algas puurimisest. Gaasi otsiti. Gaas leiti. Leiti natuke rohkem, kui vaja. Auk varises. Gaas süttis. Enam polnud küsimus, kust gaasi leida. Küsimus oli, kuidas gaasist lahti saada.

Olen Urta-Bulaki gaasivälja lähedal. Või seal, kus see oli. Ma ei tea, kas olen. Lähedus on suhteline. Kui keegi lõhkas tuumapommi, siis kus on lähedal? Ja kus on kaugel? Leeki pole. Fakt, mida saab kontrollida. Vaatasin. Ma ei näinud leeki. Nägin maastikku. Nägin kõrbe. Nägin asja, mis näeb välja nagu kõik muu. Tuumapomm ei jäta märki, mida turist näeb. Tuumapomm jätab märgi, mida mõõdetakse. Mõõtmine on töö. Töö on see, mida turistid ei tee. Me vaatame. Me pildistame. Me läheme.

Läksin. Ma ei pildistanud. Mida ma pildistaksin? Maastikku, mis näeb välja nagu iga teine? Auku, mida ei näe? Leeki, mida pole?

Pildistasin oma jalatseid.
Need olid seal.