Usbekistanis süüakse plovi. fakt, mida ma ei otsinud. Kõndisin tänaval ja lõhn leidis mind. Raske. Mitte halb. Nagu mõtted, mis tulevad öösel. Sa ei tea, kust need tulevad. Aga sa tead, et ei saa neist lahti.

Plov on riis. Plov on liha. Plov on porgand. Aga plov on ka midagi muud. Plov on vabandus. Võid kutsuda kellelegi külla ja öelda: “Me sööme plovi.” Ja keegi tuleb. Sest plov pole lihtsalt toit. Plov on sündmus. Plov mida sööd, kui ei tea, mida tahad. Kui tead, sööd ikka. Sest keegi teine sööb ja sa ei taha olla see, kes ütleb ei.
Kas see ongi Tashkent? Linn, kus purskkaevud räägivad, aga keegi ei kuula. Linn, kus plov on rohkem kui toit. Linn, kus metroo on ilusam kui vaja.

Võib-olla. Või võib-olla mõtlen liiga palju. Tashkent ei lase mõelda. Tashkent laseb vaadata. Ja süüa. Ja olla.