Vaatad kaarti. Usbekistanil on isegi meri olemas.
Aarali meri.
See on hea. Riik millel on meri,  tundub täiuslikum.
Hakkad lähemalt uurima ja saad aru, see on sama, nagu müüa merevaatega korterit pärast seda, kui meri on ära kolinud. Vaade on olemas. Merd pole. Aga hind on. Sest vaade on vaade. Isegi kui see vaatab tühjusesse.

Nõukogude ajal otsustati Usbekistanis kasvatada puuvilla. Mitte vähe.
Puuvill – valge kuld.
Selleks juhiti jõed põldudele.
See on loogiline, kui vaatad ainult üht matemaatilist tehet. Puuvill = hea. Palju puuvilla = kaks korda hea. Kui pead valima puuvilla ja mere vahel, siis puuuvill on nr. 1  Meri lihtsalt on. Nagu park. Nagu mälestus. Nagu asjad, mis on ilusad, aga mitte tootlikud.

Plaan töötas suurepäraselt. Puuvilla tuli rohkem, merd vähem. Matemaatika, mida saab mõista. Aga matemaatika ei küsi: “On see hea?” Matemaatika ütleb: “See on.” Sellest piisab. Sest kui küsid, pead vastama. Ja vastused on rasked.

Lõpuks kadus terve meri. Päriselt. Mitte piltlikult. Mitte “aurustus”, mida öeldakse uudistes ja raportites.
Päriselt.
Vesi läks. Ja mis jäi, oli põhi. Meri ilma veeta. Meri, mis on nüüd kõrb. Aga kaart ei tea seda. Kaart on trükitud. Kaart on püsiv. Kaart on optimist. Kaart ütleb: “Siin on meri.” Vaatad kaarti: “Ah, meri.”, siis vaatad aknast: “Aga kus?”

Raske on leida kohta maailmas, kus inimene oleks suutnud kaardi ümber joonistada ilma sõdu pidamata. Sõjad on lihtsad. Keegi võidab, keegi kaotab. Võitja joonistab uue kaardi. Arusaadav. Inimlik. Aga siin oli keegi, kes kirjutas paberile: “Rohkem puuvilla.” Ja keegi, kes kirjutas: “Hea.” Ja keegi, kes ei kirjutanud midagi.

Puuvill sai kastetud.
Seda mäletatakse. Mitte merd. Mitte kalureid. Mitte inimesi kes elasid vee ääres ja said uueks elukohaks kõrbe ääre.
Pisikesed detailid. Detailid on kaartidel väikesed. Ja kui meri kaob, muutuvad detailid kaardilt veel väiksemateks. Kuni kaovad.

Seisan Aarali mere ääres. Või seal, kus see oli. Ma ei tea, kas olen ääres. Sest äärt pole. On ainult lõpp. Ja siis algab kõrb. Ilma üleminekuta. Ilma hoiatuseta. Nagu lugu, mis lõpeb keset lauset.
Kõrbes seisavas laevavrakid. Päris laevad. Päris vrakid. Mitte vees. Maal. Laevad maapinnal. Nagu kalad õhus. Olemas, kuid ei tohiks olla. Mälestus millestki, mida nad ei mäleta.

Pildistasin. Vrakki. Ma ei tea, miks. Võib-olla tahtsin öelda: “Ma nägin.” Aga mida ma nägin? Laeva? Merd, mida pole? Vaatasin kaarti telefonis. Seal on meri. Sinine laik. Ilus. Korras. Täielik. Tõstsin pilgu, kõrb, hall, ebareaalne. Aga tõene. Panin telefoni taskusse. Ja vaatan edasi. Vaatamine on kõik, mis alles. Kui meri on läinud, jääb ainult vaatamine. Laevavrakid. Kõrb. Puuvill kusagil kaugel, mis sai kastetud.