Kasahstanis oli kõik Camry. Usbekistanis on kõik Chevrolet. Vaatad vasakule – Chevrolet. Paremale – Chevrolet. Taha ja ette enam ei vaata. Juba tead.
Valge. Chevrolet

Esimesel päeval arvasin, et sattusin sama autot mitu korda nägema. Kolmandal päeval sain aru, viga ei olnud mälus. Need olidki kõik ühesugused. Sama mudel. Sama värv. Sama nägu. Nagu inimesed, kes elavad su kõrvalkorteris – näed neid iga päev, aga ei tea,  on see alati sama inimene. Või on neid mitu.
Jäi tunne, siin müüakse autosid ainult ühe värvikaardiga. Üksainus leht, millel kirjas “Valge”. Kõik ülejäänud lehed on välja rebitud. Lehekülg ütleb: “Valge”. Ja keegi ei küsi. Kui küsid, saad vastuse, mida juba tead.

Kui mõni must auto vastu tuli, tekkis tahtmine pilti teha. Haruldane liik. Nagu linnuvaatleja, kes näeb esimest korda musta-toonekurge. Hingad vaikselt. Ei liiguta. “On see päris?”
Siis see möödub ja oled jälle üksi. Valgete Chevrolet’dega. Aga tead, et nägid. Või arvad, et nägid. Mäluga on nagu mäluga ikka, kolmandal päeval enam ei tea.
Mõni, kes loeb linde. Mina lugesin mittevalgeid Chevrolet’sid. Päeva lõpuks oli tulemus null. Aga null on ka tulemus. Null on fakt. Null on see, mida saad öelda kui keegi küsib: “Kas nägid midagi huvitavat?” Ja vastad: “Nägin palju Valget.”
Keegi ei küsi edasi.

Siis… siis tuli must auto. Või arvan, et tuli. Ma ei tea. Ma ei vaadanud.