Shah-i-Zinda. Samarkandi kalmistu.
Kõnnin mööda alleed, mis on laiem kui mu kodutänav. Mõlemal pool teed seisavad suured ehitised – mitte hauad, mausoleumid. Kõrged. Kaunid. Kallid. Kui palju peab maksma siinne elu, et surm saaks endale lubada sellise aadressi?
Surm, mis näeb välja nagu elu, või elu, mis näeb välja nagu surm. Sõltub kellaajast. Hommikul, kui päike paistab ja keegi koristab, on see elu. Õhtul, kui päike kaob, ei saa aru, kumb see on.
Inimesed jalutavad, räägivad, istuvad, söövad.
Nägin naist, kes tõi kausi puuvilju. Mitte endale. Kellele, ma ei tea. Võib-olla hauale. Võib-olla endale. Võib-olla mõlemale. Ma ei küsinud.

Kalmistul on kohvik. On see tõeline kohvik, või lihtsalt koht, kus inimesed istuvad? Aga seal on laud. Ja toolid. Ja keegi istus. Istusin ka. Mitte et tahtsin. Aga kui keegi istub, siis istud ka. Naaber minu vastas vaatas haua poole. Või mitte haua poole. Vaatas lihtsalt. Vaatasin ka. Vaatasime koos. See oli meie vestlus. Me ei rääkinud.
Müüja oli ka olemas.

Päeval on kalmistu turistide meelevallas. Nad teevad pilte. Nad loevad siltide pealt nimesid, mida ei suuda hääldada. Nad noogutavad. Nad lähevad. Olin üks neist. Tegin pildi. Ma ei tea, millest, ei tea, miks. Aga tegin. Sest teised tegid. Ja kui teised teevad, siis teed ka. Turismi füüsikaseadus.

Õhtu muutub. Turistid lähevad. Naine, kes tõi puuvilju, jääb. Või läheb ka. Aga keegi jääb. Kalmistu ei jää kunagi tühjaks. Linn, mis ei maga. Või magab, aga ärkab kergesti. Ma ei tea. Läksin enne õhtut. Kalmistu väravas seisis mees. Ta ei olnud valvur. Lihtsalt seisis. Läksin mööda. Ta vaatas mind. Mitte kurjalt. Mitte sõbralikult. Lihtsalt vaatas. Nagu kalmistu vaatab. Nagu linn vaatab.

Jõudsin tänavale. Autod sõitsid. Inimesed kõndisid. Keegi müüs lepjoškasid. Ostsin. Panin õiget pidi. Ei lasknud maha kukkuda. Teadsin reegleid. Sest reeglid on elavate jaoks. Surnud ei vaja neid.
Söön leiba. Mõtlen kalmistule.