Samarkandi vanalinn on koht, kus ajalugu on teinud kõik õigesti. Ta ei ole nagu need linnad, kus keegi ütles: “Teeme vanalinna,” ja siis ehitati 1990´ndal uus vanalinn. Siin on ajalugu, mis ei vaja silti “Tõeline”. See lihtsalt on. Ja see teeb turistid närviliseks. Sest kuidas sa pildistad midagi, mida on juba kõik pildistatud? Kuidas seista Registani väljakul ja mõelda midagi originaalset? Sa ei mõtle. Sa seisad. Ja vaatad. Siis  teed foto. Sama, mis kõik teisedki. Sama nurk. Sama valgus. Sest see on ainus nurk, ainus valgus, ainus koht. Registan ei lase sul eksida. Registan, nagu hea õpetaja, annab sulle ülesande, aga ka vastuse.

Väljakul seisavad kolm medreseat, endist islami usukooli. Kõik kolm on kaunid. Kõik kolm on erinevad. Aga turistide jaoks on nad üks – koht, kus peab käima. Seisan keskel ja mõtlen: kas keegi on kunagi proovinud neid kolme samal ajal pildistada? Mitte järjest. Korraga. Ühe pildiga. Ilmselt on. Ilmselt on see pilt juba internetis, pealkirjaga “Samarkand”, sajad südamed ja “OMG so beautiful.”

Siis märkan. Ühe medresea seina ääres seisab mees, kes müüb midagi. Ta ei hüüa. Ta ei kutsu. Vaid seisab. Ees on laud. Laual on asjad. Ma ei tea mis asjad. Ma ei küsi. Kui küsin, pean midagi ostma. Ja kui ostan, pean “midagi” kaasa tassima. Ja kui tassin, pean hiljem selgitama, miks minu kotis on mingi Usbekistani medrese äärest ostetud asi, mille otstarvet ei tea keegi. Seega, vaatan teda. Tema vaatab mind. Mõlemad teame mängureegleid. Tema teab, et ma ei osta. Mina tean, et ka tema teab. Meie vaikne kokkulepe. Ajalugu vaatab pealt.
Ajalugu on harjunud.

Kulmukergitus: tee ja tee

Samarkandis juuakse teed. Mitte nagu Tallinnas, kus võid küsida teed ja saada koti, millel on kirjas “Green Tea” ja sees on midagi, mis lõhnab nagu heinamaa. Siin on tee sündmus. Tee on vabandus istuda.

Istun kohvikus, kus teenindaja toob mulle tee ilma, et oleksin tellinud. Sest olen turist ja turistid joovad siin teed. Tee tuleb kausis. Kausis on palju teed. Rohkem teed, kui suudan ära juua. Aga see ei ole mõeldud ära joomiseks. See on mõeldud olemiseks. Kui tee saab otsa, toob keegi juurde. Sest tühi kauss ütleb, et sa  lahkud. Keegi ei taha, et sa lahkud. Mitte halvas mõttes, vaid miks peaksid lahkuma? Sul on ju tee.

Joon oma teed. Vaatan medresse. Kas viissada aastat tagasi istus siin keegi teine, jõi teed ja mõtles samu asju? Või ei mõelnud. Võib-olla mõtles, et kauss on liiga suur. Või et päike on liiga kuum. Või et need kolm hoonet on ilusad, aga keegi peaks neid remontima. Äkki ei ole ma siin ajaloo pärast. Äkki olen siin sellepärast, et keegi pidi siin olema. Et keegi pidi istuma, jooma teed ja mõtlema, et viissada aastat tagasi istus keegi teine siin ja jõi teed.

Joon oma tee. Ma ei lähe ära. Ootan, kas keegi toob juurde.
Keegi toob.