Kasahstan on koht, kus tulevik ja traditsioonid elavad kõrvuti. Kus QR-koodid kohtuvad sajanditevanuste kommetega ning kus külalislahkus on sama tähtis kui edu näitamine. Nagu kaks venda, kes ei saa teineteiseta hakkama. QR-kood on siin. Ja lamba pea on siin. Mõlemad on olemas.
Astana on kontrastne. Nagu selle ilmgi, kus kraadiklaas näitab suvel +40°C ja talvel -40°C. Keset lõputut steppi kerkivad kullatud kuplid, klaasist püramiidid ja hiiglaslikud bulvarid, kus vahel tundub, et inimesi on vähem kui tänavavalgusteid.
Sa kõnnid ja kõnnid.
Ja siis näed.
Inimest. Ühte. Kaugel.
Kes ka kõnnib.

Mõnes kohas näeb linn välja nagu tulevik. Mõnes kohas nagu unenägu. Mõneskohas nagu arhitekti ja riigijuhi kihlvedu. Kui tulin, tahtsin näha riiki, mida mäletas noor sõdur. Seda riiki enam ei olnud. Või oli.
Kartul oli alles.
Juurde on tekkinud klaastornid, palmid, QR-koodid, Camryd. Muna posti otsas. Inimesed, kes rannas uurisid, kust ma pärit olen.
Kas läheks tagasi?
Jah.
Mitte sellepärast, et kõik sai nähtud. Vaid sellepärast, et ei saanud. Kunagi mäletasin Kasahstanist ainult külma, igavust ja kartulit. Nüüd mäletan rohkem. Mäletan muna posti otsas. Mäletan kätt, mille panin pronksijälge.

Kulmukergitus 8: Hinnad, mis ei tee haiget

Istud taksosse. Sõidad linna ühest otsast teise. Vaatad arvestit. Ootad. Pulss kasvab. Ootad seda hetke, kui numbrid lõpuks ette jooksevad ja arve tuleb. Peas mõte: “Kas peab pangalaenu võtma?” 
Avastad, bensiin on odavam kui pudelivesi ning taksoga sõit maksab vähem kui Tallinnas bussiga sõit.
Kõnnid tänavatel, tee ääres müüvad babuškad maasikaid, vaarikaid ja kõike, mis parasjagu aiast või põllult tulnud. Nad istuvad. Nad ootavad. Nad näitavad.
Küsid: “Kui palju?”
Nad ütlevad.
“On see õige?” See ei saa olla õige. “Kas peaks tingima?” Ma ei küsi. Sest kuidas küsida allahindlust hinnast, mis on juba allahindlus. Ostan karbitäie. Ja siis veel mõned. Ilma järelmaksuta.

Lähen koju. Või korterisse. Või penthouse’i. Ja söön marju. Kõik on nii lihtne. Lihtne nagu see, mis ei pea olema keeruline, et oleks hea. On hea kui asjad ei tee haiget. Kui bensiin ei tee haiget. Kui marjad ei tee haiget. Kui elu ei tee haiget. Vähemalt mitte rahakotile.


4 vastust kirjele “Kümme. Kas läheks tagasi?”

  1. Autori Helina Turm avatar
    Helina Turm

    Kuudas elab ja lõbutseb see,kes nei marju kasvatab, kuidas elab küla , põld, loomad. Linn võib ju üllarav olla, kuudas elab väikelinna inimene

  2. […] 👉 järgneb… […]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga