-
Kui inimene läheb Itaaliasse, mõtleb ta pastale. Kui Prantsusmaale, mõtleb ta veinile. Kui läheb Kasahstani, mõtleb ta, kuidas sõna “Kasahstan” õigesti kirjutada. Ja siis… “On seal midagi süüa? Kas pean teadma?” Ja läheb ikkagi. Sest pilet on ostetud. Sest äriklass. Sest miks mitte.Söök tuleb hiljem. Või ei tule üldse. Sa ei tea kunagi, mis tuleb.…
-
Külaline pole siin tüütus. Mitte inimene, kelle pärast peab diivani pealt püsti tõusma. Külaline. Sellest piisab. Külaline pole siin koormaks, vaid rõõmuks. Eestlane ütleb tavaliselt: „Kui ette helistad, eks astu läbi.” See on loogiline. See on praktiline. See on… eestlane. Eestlane ei taha olla ette valmistamata. Eestlane ei taha üllatusi. Eestlane tahab teada: “Kes sa…
-
Kõnnid Astanas mööda tänavaid ja tunned, et oled sattunud korraga tulevikku ja steppi. Hooned on suured. Teed on laiad. Kõik näeb välja nagu mõne arhitekti unenägu pärast kolme Red Bull´i ja piiramatut eelarvet. Ja keegi ehitas selle valmis. Ilma et küsiks. Võtsin korteri teadlikult Išimi jõe äärde. Jõgi poolitab linna kaheks. Ühele poole jääb vana…
-
Kui eestlane ütleb „pulm”, kujutab ta tavaliselt ette saalitäit rahvast. Mõnikord bändi. Mõnikord DJ-d. Mõnikord inimest, kes lõõtspilliga midagi teeb. Mõnikord sugulast, kes pärast südaööd liiga ausaks muutub ja ütleb asju, mida hommikul keegi ei “mäleta”. Kasahstanis on mõõtkava teine. Kõik algab küsimusest: „Mitu külalist tuleb?” Kui vastad „kakssada”, vaadatakse sind, nagu oleksid teatanud, et…
-
Kasahstan on koht, kus tulevik ja traditsioonid elavad kõrvuti. Kus QR-koodid kohtuvad sajanditevanuste kommetega ning kus külalislahkus on sama tähtis kui edu näitamine. Nagu kaks venda, kes ei saa teineteiseta hakkama. QR-kood on siin. Ja lamba pea on siin. Mõlemad on olemas. Astana on kontrastne. Nagu selle ilmgi, kus kraadiklaas näitab suvel +40°C ja talvel…
-
Mõni inimene kogub külmkapimagneteid. Mõni postkaarte. Mõni kogub pilte, mida ta kunagi enam ei vaata.Aga võib koguda küsimusi.Kas kaamel oli päriselt olemas? Või oli see koer?Kas kumõss maitses tõesti nii? Või on mäluga midagi aastate jooksul.Kas Baytereki tipus käe pronksist käejälje sisse pistmine teeb rikkaks? Või teeb see midagi muud? Vastused ei ole olulised. Vastused…
-
See on minu esimene katsetus kirjanduslikus vormis pressida siia üks reisiblogi – kui just mitte arvestada 30+ aasta taguseid koolilõpu kirjandusvõistlusi mis tänaseks on mälust sama hästi kadunud kui matemaatika võrrandid, keemia valemid ja see tüdruk, kes istus mu kõrval geograafiatunnis. Tõenäoliselt kirjutasin siis midagi sügavmõttelist nagu “Kevadine udu” või midagi sama ähmast. See lugu…
-
Väike ärevus: kas nad ikka teavad, et nad ka ise viisavabad on? Seisan värava juures ja vaatan China Southerni lennukit – nagu inimene, kes on eksamiks õppinud, aga pole kindel, kas eksam üldse toimub. Paberite järgi on viisavabadusega kõik korras. Google ütleb „yes“. Uudised ütlevad „yes“. Aga kas see info on neil ikka õiges Exceli…
-
Tõdemus, kus vabad valikud on illusioon. Viimane Hiina sihtpunk Guangzhou oli justkui ette kirjutatud. Nagu auto kojamehe vahele pistetud trahvikviitung, mitte et ma seda otseselt tahtsin, aga keegi kuskil leidis, et Sanya ja Vietnami vahele peab jääma piir. Mitte geograafiline, vaid logistiline. Selline, mida suudaks ületada kas ime või mõni mõistliku hinnaga otselend. Laual oli…
-
Õhus – 1345 km vabadust Vietnami lennumaastikul on kaks lennufirmat – “rahvuslik uhkus” vs “odav uhkus”. VietJet, ehk “odav” mis on nagu Ryanairi rituaalne kannatus, aga veel kollasem ja Vietnam Airlines, mis on riiklik uhkus, kus isegi economy klassis saab šampanjat, kui küsida oskad. Valisin “rahvuslikuse”. Sest pärast kuu aega kestvat kontrolli Hiina moodi, tahtsin…